Nagu ette teada oli, kukkus rahvahääletus Lätis teise riigikeele sisseseadmiseks kolinaga läbi. Et numbreid ja protsendimärki tunnevad ilmselt ka selle algatajad, pole vaja kahtlustada, et nad pidasid teist keelt võimalikuks. Levinud tõlgenduse kohaselt oli nende eesmärk destabiliseerida riiki, mis pärast majandusest tingitud kriitilisi hetki on hakanud kosuma ja kus idanaabri poolt kaasmaalasteks kutsutute osakaal järjepidevalt kahaneb.
Samas ei kiputa märkama, et toimunul võib ikkagi olla mõju Läti konstitutsioonile. Või kui pannaksegi tähele, peetakse seda pigem soovitavaks. Nimelt paistab Lätis toetust koguvat seisukoht, et referendumite korraldamine on liialt lihtne. Mitu Läti poliitikut on avaldanud lootust, et neil õnnestub seimis kokku saada hääled sellekohaste põhiseadussätete karmistamiseks. Muidugi pole see idee veel läbi läinud. Ega ole teada, millisel määral rahvaalgatuse võimaluse vähendamises suudab seim kokku leppida. Aga vähegi karmima variandi puhul võiks vist lõpuks öelda, et provokaatoritel õnnestus kärpida Läti demokraatlikkust.
Mulle meeldib politoloog Iveta Kazoka tõdemus, et kõige paremini õpivad inimesed demokraatiat seda praktiseerides. Isegi madalaima osalusega referendumi puhul pannakse avalikkus teravamalt mõtlema. Ja kui küsimus osutub piisavalt tõsiseks – nagu näiteks lätlaste ette 1998. aastal pandud võimalus lihtsustada mittekodanikele kodakondsuse andmist või siis nüüd teine riigikeel – tunneb rahvas ka vajadust anda hinnang valimissedelil.
Mulle meeldib ka Kazoka märkus, et erinevalt seimist pole rahvas lolle otsuseid langetanud. Alates taasiseseisvumisest on Lätis peetud kaheksa rahvahääletust. Olles tutvunud nende sisuga, julgen väita, et lätlased tõepoolest on käitunud alalhoidlikult ja mõistuspäraselt. Nii valides, millisele referendumile minna, kui ka hääletuseelistustes.
Samuti tundub loogiline mõttekäik, mille kohaselt sunnib hõlpsasti üles kerkida võiv referendum parteisid end paremini üleval pidama. On usutav, et juba võimul olnud Ühtsusele ei meeldinud suvine seimi laialisaatmine ja nendega sarnasele nišile apelleeriva partei teke. Aga lõpptulemus – oligarhide väljahääletamine ja n-ö valgete jõudude spektri laienemine – oli ju hea.
Loodan, et paika peab ka Kazoka hinnang, et keelereferendum utsitab Lätit intensiivsemalt integratsiooniga tegelema. Samamoodi loodan, et see ei pane Läti seimi tegelema demokraatiaprobleemi vähendamisega. Ja ehk saavad kriitikud Eestis aru, et tõenäoliselt ei ütleks nad Šveitsi konstitutsiooni kohta nii nagu mõned nüüd Läti oma kohta?