Indrek Hargla: mõtteid Alar Karise kõnest

Indrek Hargla Foto: Sander Ilvest

Keeleliselt oli see kõne päris ilus, milles siiski esinesid mõned väiksemad vead ja kohmakused. Ligi kümme korda on lausest ära jäänud oluline isikuline asesõna – enamasti «ma», ehkki paar korda on see sõna siiski kasutuses, näiteks – «Kas ma oskan märgata ja hoolida», samas juba järgmise lauses on see kaotsi läinud – «Kas oskan avaliku elu tegelasena».

Veidi häirivamalt on sõna «ma» puudu noorte poole pöördumises – «Noored, pöördun teie poole». Sõnastuses jäid mulle silma mõned ülemäära vahtu aetud võrdlused ja kujundid, näiteks «See kriiside kobar koobki läbi ühsikonna ebakindluse vaipa». Järgmine kord esineb vaiba metafoor positiivses kontekstis – «enesekindluse ja hakkama saamise vaip», mida – ühes kõige hämaramas lõigus selles kõnes – üks rahvas peab kuduma. Vaip on küll üks esimesi eestikeelseid sõnasid, mis on kirja pandud, ja küllap sellepärast ka oluline sõna, aga olgem ausad, sellistes kujundites mõjub see pisut naljakalt. Ja äkki natuke liiga palju on kõnes tingivat kõneviisi, aga see on paraku moodsale kirjakeelele omane.

Kõne algab Ukraina vastase agressiooni hukkamõistmisega, mis on julge ja vajalik samm, ja see blokk on ka kõne kõige selgem osa, kus on kindlad seisukohad ja väljaütlemised. Venemaa alustatud sõda nimetatakse kuriteoks ja Karis kinnitab, et Eestil on julgust olla moraalne.