Raivo Vare: tänasest muutub maailm pöördumatult

Majandusekspert Raivo Vare Foto: Andres Haabu

• Hullus muudab maailma

Juhtus see, mida mõned küll arvasid olevat ühe võimaliku stsenaariumi, nagu minagi, kuid tõele au andes ei uskunud, et see siiski käiku läheb, kirjutab majandusekspert Raivo Vare.

Putin tungis kallale Ukrainale. Lihtsalt niisama. Oma jaburate ja valede mõtete teostamiseks. Rikkudes absoluutselt igas asendis rahvusvahelist õigust. Mitte hoolides millestki, sealhulgas inimeludest. Nii, nagu natsidele ja bolševikele ikka kombeks on olnud. Muuseas, Putini kõne on sisult ja mõneti isegi vormilt segu Vene tsaar Nikolai I poolt 14. juunil 1853.a. sõda alustades oma vägede agressiooni õigustades öeldust ning Nõukogude Liidu välisministri Vjatšeslav Molotovi väidetust MRP alusel 1939.a. septembris Poolat Hitleriga jagades. Me teame, millega lõppes Krimmi sõda Venemaa jaoks. Paraku Stalin pääses kergemalt, sest ülejäänud maailm asus tema poolele.

Kui nüüd maailm ei reageeri adekvaatselt, saame taas «kuuma» sõja piiril balansseeriva «külma» sõja ja jätkuvalt agressiivse ja üha jõulisemalt ka meid survestava idanaabri. Ainult selle vahega, et erinevalt pragmaatilistest ja isiklike sõjakogemustega Nõukogude juhtkonna liikmetest, kes ei tahtnud sõda, täna otsustab kõike vaid üks Kremli peremees, kelle peas toimuv on juba mõnda aega tekitanud muret. Ja kelle isiksuse on kujundanud nõukogulik eriteenistuste maailm.

Kui ka nüüd jääb Lääne reaktsiooniks veel üks pinutäis keskpäraseid sanktsioone ja peamiseks eesmärgiks, nagu ikka, on vaid agressorit iga hinna eest meelitada läbirääkimiste laua taha, mis ongi Vene strateegiasse sisse kirjutatud, siis tuleb meil oodata ka kurja jätku edaspidi.

Igal juhul pärast tänast muutub maailm pöördumatult. Ja seda ju Putin tegelikult taotlebki. Tema nägemuses tuleb Läänt hoida pinges ja suruda, lootes selle ühtsuse puudumisele, ning selle abil saada juhtivaks jõuks globaalsete asjade otsustamisel kõrvuti USA ja Hiinaga. Kuna majandus seda välja ei kanna, siis saab seda teha vaid sõjalise jõuga. Olles kindel, et jätkuvalt kehtib tema muidu mittesallitava Lenini maksiim, et need «kapitalistid müüvad meile ka selle nööri, mille abile me neid üles poome». Kas me tõesti pole veel seda mõistnud või me lepime sellega?