:format(webp)/nginx/o/2020/03/18/13015221t1h6d93.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/02/23/14383732t1h3fc9.jpg)
- Venemaal pole pehmet jõudu, et liitlasi tekitada
Vene Föderatsioon on kasutanud kaheksa aastat sõjalist ja mittesõjalist jõudu, et uuristada Ukraina omariiklust, suveräänsust ja toimepidevust, hakkamasaamist, moraali. See on laias laastus ebaõnnestunud, kirjutab julgeolekuekspert Andreas Kaju.
Kaheksa aastat tagasi kasutas Vene Föderatsioon sõjalist jõudu Krimmi annekteerimiseks, sundides Ukraina vägesid alla andma ja lahkuma Ukraina suveräänselt territooriumilt. Möödunud suvel alustas Kreml ettevalmistusi ja operatiivplaneerimist Ukraina täiemahuliseks ründamiseks. Paralleelselt hakkas Venemaa vähendama juba toona gaasi eksporti Euroopa Liitu väljaspool lepingumahtudes sätestatud koguseid, et olla valmis surve avaldamiseks ka energiapoliitika meetmetega. Varasügisest saadik on ameeriklased jaganud kõikide nende ettevalmistustega seotud luuret ja luureanalüüsi nii venelastega ning otse Moskvas – et anda märku, et me teame, mida te teete sõja ettevalmistamiseks ja ettekäänete fabritseerimiseks.
Nii oleme kolm kuud saanud aeglaselt ja jõuetult selle sõja poole jalutada – sest Ukraina ei ole vaatamata oma soovile integreeruda Lääne majandusliku ja julgeolekualase arhitektuuriga siiski veel hõlmatud ühegi vastastikuse kaitseleppega, ei bilateraalsete ega multilateraalsetega. Sellele vaatamata on Kremlile selge, et Ukraina poliitiline tahe seda saavutada on selge ja Venemaal ei ole õnnestunud Ukraina valitsust ja rahvast demoraliseerida ega allutama enda tahtele.
Sellepärast Kreml sõtta läkski – mitte Donetski ega Luganski pärast, vaid selleks, et vahetada Ukrainas valitsus ja hävitada selle riigi tahe liikuda Lääne. Sest Kremlile tundub, et muud valikud oma ammendunud, sest Venemaa ise ei oma mingit mittesõjalist jõudu veenda teisi riike endaga oma julgeolekut jagama. Miks küll, ei vaja vist tänapäeval vastust.