AK ⟩ Küllo Arjakas: iseseisvusmanifest ei tekkinud tühjale kohale

Meeleavaldus Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu toetuseks Tartus Raekoja platsil 1. detsembril 1918.  Foto: Rahvusarhiiv

Sõna «manifest» on saanud ajaga märgiline tähenduse. Meile on tähtis Eesti iseseisvusmanifest veebruarist 1918. Uuemast ajast tuleks välja tuua Eestimaa Rahvarinde manifest, mille oktoobris 1988 luges asutamiskongressil ette sugestiivse häälega Mikk Mikiver. Meenutagem: «Me ei taha ei vähem ega rohkem, ei midagi iseenesest mõistetavamat, kui olla vaba rahvas vabal maal!»

Lihtsalt öeldes on manifest (ladina keeles manifestus, avalik) eesmärkide ja kavatsuste avalik selgitus, enamasti poliitilise sisuga. Punkt? Ei ole punkt. Eelpool toodud napp tõdemus ei anna veel tähendusrikkust.

Akadeemik Jaan Undusk on sedastanud: «Iga manifest on kõrgstiilne tekst juba seetõttu, et kuulutab millegi olemasolu, mis sel hetkel pole iseenesestmõistetav. /---/ Manifest mitte niivõrd ei põhjenda ega tuleta, vaid eeskätt kehastab ja sätestab mingi siiani tundmatu suuruse. Iga manifest hakkab pihta pooleldi tühjalt kohalt, püüdes näidata, et nüüdsest on see reserveeritud. Ta pole veel ei õige ega vale, ta kas õnnestub või ei õnnestu. /---/ Manifesti tuum on aksioomide ehk aluslausete uus valik, mis tundub senise kogemuse põhjal olevat meelevaldne. /---/ Manifest on märk leppimatusest, olukorrast, kus kokkuleppeid ei peeta enam võimalikuks.»

Eesti iseseisvusmanifest kui nurgakivi omariikluse vundamendis on kahtlemata meie jaoks tähtsamaid dokumente. Kaalukas sõnum ei saa tekkida tühjale kohale. Iseseisvusmanifesti eellasteks on Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (ESRP, esseerid) pikem märgukiri Eesti iseseisvuse küsimuses, mille kirjutas Helsingis gümnaasiumis õpetaja Gustav Suits ja erakondade esindajate koostatud programmiline artikkel