Edward Lucas: Putini psühholooogilised operatsioonid

Edward Lucas, kolumnist Foto: Albert Truuväärt /Scanpix//

• Venemaa on suutnud maailma veenda kohe algavas täiemahulises sissetungis
• Sõjaga ähvardamine ja kuristiku serval kõndimine võib kesta peaaegu lõputult
• Milleks näha vaeva sõjaga, kui isegi eskaleerumisähvardus on sedavõrd tõhus

Venemaa mõttemängud on osutunud liigagi edukaks, kirjutab kolumnist Edward Lucas.

Mäletate «refleksiivset kontrolli»? See nõukogudeaegne meetod on endiselt tänapäeva Venemaa sõjapidamise keskmes, sisaldades teeseldud ja tegeliku käitumise segu, et suunata või häirida vastase otsustusprotsessi.

Parim näide sellest on just praegu toimumas. Venemaa on edukalt veennud enamikku lääne liidreid, et ta on kohe-kohe alustamas täiemahulist sissetungi Ukrainasse, mis hõlmab sõjalist okupatsiooni, Kiievi demokraatlikult valitud juhtkonna asendamist nukurežiimiga ja Ukraina eliiti kuuluvate inimeste Stalini-stiilis vangilaagritesse paigutamist.

Mina olen skeptiline. Tõeliseks sõjaks valmistumine tähendaks Venemaa vastumeetmeid, et kaitsta ennast vältimatu ja karistava lääne vastuse eest: raha liigutamine, et vältida varade külmutamist ja importkaupade ettevarumine, mille suhtes võidakse kehtestada lääne sanktsioonid. Sellistel sammudel on poliitiline ja majanduslik hind. Siiamaani ma ei näe ühtegi märki, mis nendele viitaks.

Sellegipoolest on kohutav väljavaade Euroopa suurimaks verevalamiseks alates 1945. aastast ajendanud meeletuid diplomaatilisi jõupingutusi, et seda peatada. Prantsusmaa president Emmanuel Macron on siin tahtmatu kaasosaline, veetes pühapäeval Putiniga 105 minutit telefonis, lubades «intensiivset diplomaatilist tööd», et kindlustada tippkohtumine, mis «määratleks uue rahu- ja julgeolekukorralduse Euroopas». Vahetu eesmärk on relvarahu Ida-Ukrainas.

Arusaadavalt reageerivad asjasse mittepühendatud inimesed sellele kergendusega – mis on just see, mida Kreml tahab.

Arusaadavalt reageerivad asjasse mittepühendatud inimesed sellele kergendusega – mis on just see, mida Kreml tahab. Tänulikkus, et katastroof on näiliselt ära hoitud, tähendab, et me unustame, kes selle algatas, samal ajal kui Putin võtab välja suure geopoliitilise dividendi.

Venemaa on selle olukorra lavastanud peamiselt oma julgeolekuprobleemide (loe: neurooside) legitimeerimiseks ja selleks, et panna läänele kohustus nendega arvestada. Tegelikult oli Venemaa see, kes need probleemid üldse lõi: aastatepikkune kiusamine ja alatud võtted tekitasid tema naabritel soovi liituda NATOga. Seda näitlikustab väljend «Ukraina kriis». Ukraina ei ole teinud midagi valesti, välja arvatud Venemaa survele vastupanu osutamine ja majandusliku ja poliitilise edu poole komberdamine. «Kriis» on mujal.

Macroni glamuurselt kõlav (ja määratlemata) kõrgetasemeline ida-lääne julgeolekulepe demoraliseerib paratamatult Ida- ja Kesk-Euroopa riike. Suurriigid peavad (jälle) läbirääkimisi üle nende peade. Ilma kahtlusteta hakatakse Ukrainal tema panusega seoses käsi väänama.

Kõik see normaliseerib mitte ainult Kremli väljapressimist, vaid ka eelnevat status quod. Praegu on sanktsioonid vastus Venemaa edasisele väärkäitumisele. Ometi on Putini režiim juba tunginud Ukrainasse, saatnud lääne pealinnadesse palgamõrvarite meeskondi oma kriitikuid maha lööma ja kasutanud meie vastu muid aktiivmeetmeid. Kõik see on unustatud.

Keskendumine kunstlikult tekitatud Ukraina kriisile tõmbab tähelepanu kõrvale ka teistelt Venemaa halbadelt kavatsustelt, nagu pooleldi alaline sõjajõudude (sealhulgas potentsiaalselt tuumarelvade) paigutamine Valgevenesse.

Venemaa on selle olukorra lavastanud peamiselt oma julgeolekuprobleemide (loe: neurooside) legitimeerimiseks ja selleks, et panna läänele kohustus nendega arvestada.

Samal ajal kui sanktsioonidega on ainult ähvardatud, on Venemaa võidud reaalsed. Nädalapäevad kestnud mõõgatäristamine on toonud esile rohkearvuliselt lõhesid läänes. Saksamaa õudus vastasseisu ees, Itaalia sõltuvus Vene gaasist, Briti võimude venitamine «Londoni rahapesumajaga», Macroni ihalus silma paista, Ungari kontrollimatu diplomaatia – kõik on teravalt nähtaval. Ka lääneriikide avalik arvamus on lõhenenud: Venemaa jutupunktid Ukraina «natsidest» ja väidetavast NATO laienemislubaduste murdmisest on saanud korralikku kajastust, nagu ka enda arvates konservatiivsete kommentaatorite õhutatud isolatsionistlikud meeleolud.

Lääne meedias juurdunud kiindumus «mõlema poole» ärakuulamisse muudab kõik need (olemuslikult marginaalsed või ebaolulised) küsimused peavoolu teemadeks. See kõik on suurepärane uudis ka Putinile.

Kuristiku serval kõndimine võib kesta peaaegu lõputult. Meie väsime ja hakkame kartma. Putin paneb võidud tasku.

Mitte miski sellest ei välista rohkem sõjategevust lähipäevil, nädalatel või kuudel. Kuid milleks näha vaeva, kui isegi eskaleerumisähvardus on sedavõrd tõhus? Nad ei pruugi sellest aru saada, kuid lääne luurajad, otsustajad ja meediaväljaanded mängivad kohusetundlikult oma osa stsenaariumis, mis on kirjutatud Venemaal.

Tõlkinud Ago Raudsepp