/nginx/o/2022/02/21/14380168t1h2b83.jpg)
Riikliku teenetemärgi laureaate on sel aastal 148 ja sellega jätkab president Alar Karis viimaste aastate vaoshoitud joont. Laureaadis, kes ühena vähestest osutub esile tõstetuks kogu ühiskonna ees, võib nii erakordne tunnustus tekitada pisarateni küündivat liigutust.
Ühest küljest on õige, et riiklikke teenetemärke jagatakse jaopärast, sest liigne heldus võib aastatega hakata tunnustuse väärtust devalveerima. On palju parem, kui inimesed küsivad iseendalt, miks üks või teine väga tubli ja silmapaistev inimene pole veel teenetemärki saanud, kui et hakataks omavahel arutama, mille eest küll see või teine oma ordeni sai.
Selles suhtes on viimaste aastate teenetemärkide laureaatide nimekirjad olnud väga sümpaatsed ja erandiks ei ole ka president Karise esimese ametiaasta valik. Ja on hea, et nimekirjas pole poliitikategelasi nagu aegadel, kui noore vabariigi eliit otsis endale väliseid staatusesümboleid ja neid kohe ka vastuvõtul uhkelt presenteeris.
Möödunud aasta oli Eesti jaoks kõige raskem koroona-aasta ja loodetavasti selleks ka jääb. Arstide ja õdede vastutus epideemialainetel ennastsalgavat pühendumist nõudnud töös on panus, mille eest on tänulik kogu Eesti, mitte ainult need, kelle elu ja tervis suudeti päästa kas koroonast või selle kiuste.
2021 oli erakordne aasta ja nõudis erakordseid tegusid. Kõik väärivad tunnustust ja tänu, et oleme sellest aastast läbi tulnud.
Ja seepärast on kahju, et neid inimesi – arste, õdesid ja hooldajaid – on teenetemärkide saajate nimekirjas vaid paarkümmend, samas kui samamoodi viimase kurnatuseni on tööd teinud sajad teised meedikud haiglates üle kogu Eesti. Pandeemia vajub kord unustusse, kuid inimestega, kes võitlesid sellega ekstreemoludes, jääb see kogu eluks. Kõik nad väärivad tänu ja tunnustust selle eest, et ei murdunud ega lasknud ka meil murduda.
Kuid sama võiks öelda ka õpetajate kohta, kes pidid käigu pealt ümber orienteeruma täiemahulisele distantsõppele ja hiljem olema valmis veelgi kurnavamaks hübriidõppeks, kus korraga tuli suuta tegeleda niihästi õpilastega klassiruumis kui ka nendega, kes kodus ekraani taga.
2021 oli erakordne aasta ja nõudis erakordseid tegusid, ja seda ka neilt, kellelt piirangud võtsid võimaluse tegeleda armastatud tööga. Sellistes tingimustes muutub ka sunnitud tegevusetus isiklikuks panuseks pandeemia ohjeldamisel ja ühiskonna hüvanguks.
Mõelgem inimestele, kes kaotasid töö, kelle etendused ja kontserdid jäid ära või ettevõte sattus raskustesse. Raskuste kiuste suutsid nad säilitada ärksa vaimu ja loomingulise põlemise ning otsida uusi lahendusi. Isegi kui see pole midagi, mille eest tavaliselt teenetemärke antakse, meie kõigi tunnustust väärivad nad kindlasti.
Mõelgem ka noortele, kes sunniti koduseinte vahele, kellelt võeti võimalus kaaslastega kohtuda ja armastatud huvitegevustes osaleda. Ema ja isa võiks neid presidendi nimel kallistada, et nad andsid nädalatepikkuse diivanil vedelemisega oma panuse, et pidurdada viiruse levikut ja säästa sellega haigusele vastuvõtlike inimeste elu.
Ja tehkem vabariigi nimel kalli ka oma koerale või kassile, kes aitas hoida meie toonust, kui viirus oli suhtlusvõimalused depressiivselt ahtaks surunud. Kõik väärivad tunnustust, et oleme sellest aastast läbi tulnud.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)