Toomas Alatalu: võimaliku sõja märksõnad ja küsitavused

Toomas Alatalu. Foto: Eero Vabamägi/Postimees/Scanpix

Teist kuud käivas Moskva-Washingtoni kirjavahetuses tekitasid 17. veebruaril avaldatud Moskva uued vastused Vene diplomaatia tundjates suurt äratundmisrõõmu – Smolenski väljak (Vene välisministeeriumi asupaik) toimib endiselt kindlate kaanonite järgi. Nimelt tõdetakse pärast väiteid, et 2014. aastal toimus Kiievis riigipööre ja loodi natsionalistlik riik, mis on pannud Krimmi hääletama Venemaaga liitumise poolt, ja et Krimmi ja Sevastopoli elanike otsused olnud vabad ja seaduspärased – kokkuvõtvalt, et «jõudu ja jõuga ähvardamist polnud» (there was no use of force or threat of force).

See äratuntav fraas on pärit kuulsast USA aseriigisekretäri Sumner Wellesi 1940. aasta 23. juuli deklaratsioonist, mis ei tunnustanud NSVLi äsjast röövlitööd Eesti, Läti ja Leedu okupeerimisel ja annekteerimisel. Kuna seal olid tankid varakult kohal ja isegi hetkel, kui toimus võimu ülemineku juriidiline vormistamine, pidaski USA toona vajalikuks lisada põhimõtte: jõuga ähvardamine on sama, mis jõu kasutamine.

Just see sai aluseks pool sajandit kehtinud mittetunnustamispoliitikale ja pole juhus, et kui Venemaa asus Ukraina kallal kasutama samu võtteid kui 1940 Baltikumis, tegi USA riigidepartemang Wellesi deklaratsiooni 75. aastapäeval 23. juulil 2015 kord öeldu laiendatud ülekinnituse. Põhjus lihtne: võimu ülevõtmine Sevastopoli linnas (kus Venemaa oli ametlikult sadama kaasrentnik) 23. veebruaril 2014 tuletas meelde interrindelaste kogunemist Toompeal mais 1990 – linnavalitsus hõigati välja, kuulutati tagandatuks ja samas valiti uus linnapea. Neli päeva hiljem aga hõivasid rohelised mehikesed Krimmi parlamendi, protestima tulnud tatarlased suruti jõuga kõrvale, seejärel toodi kohale parlamendiliikmed ning üks väikepartei juht valiti relvis meeste kaitse all Krimmi uueks liidriks.