Tarmo Soomere: veealune sümfoonia

Tarmo Soomere hinnangul on üha olulisem, et juba teadlaseks kujunemise ajal õpitakse esitama oma mõtteid kompaktselt. Foto: Jüri Looring

Varsti saab 70 aastat sellest, kui Jacques Cousteau veealuse maailma kui vaikuse universumi peegeldus pälvis Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa. Nüüd teame, et vee all võib olla pime, aga kindlasti mitte vaikne. Veemaailm on helide poolest rikkam, kui oskame arvata. Vanasti lihtsalt ei osatud neid helisid kuulata.

Vesi on üldse igasuguste lainete jaoks üks tänuväärne keskkond. Tormilained kanduvad tuhandete kilomeetrite kaugusele. Siselained liiguvad pidurdamatult ühest ookeani servast teise.

Nii mõnigi asi on vee all teisiti kui õhus. Heli levib vees paremini. Mõni veekiht on kui hästi timmitud lainekanal. Neis kostab mistahes heli ootamatult kaugele. Nii nagu ruuporiga ühte suunda sihitud jutt. Neid mööda suudavad vaalad suhelda sadade kilomeetrite kauguselt. Militaristidele on see hästi teada. Näiteks allveelaevu tajutakse nende liikumisel tekkinud (sise)lainete ja müra kaudu.