USA on alustanud 5000 sõjaväelase saatmist Poolasse ja Rumeeniasse. Suurbritannia saadab Poolasse sadu sõdureid ning pakub rohkem sõjalaevu ja lennukeid. Saksamaa, Holland ja Norra saadavad Leetu lisavägesid. Taani ja Hispaania pakuvad õhuturbe jaoks reaktiivlennukeid.
Diplomaatiliste pingutuste taustal teevad Vene väed näo, et nad lahkuvad rünnakupositsioonidelt, kuid see on vaid näiline. Kreml on ettearvamatu, ja väed, mis täna liiguvad kasarmutesse, võivad homme taas piirile suunduda.
Selle kõrval suurendab Venemaa aga psühholoogilist survet, ähvardades tunnustada Donetski ja Luganski isehakanud vabariike, samal ajal süüdistades Ukrainat, nagu oleks too korraldanud separatistlike alade elanike hulgas genotsiidi.
Nende käikude suund on hästi aimatav: pärast tunnustamist võivad isehakanud vabariikide juhid paluda Venemaa abi, mille järel saab Venemaa ettekäände väed sisse viia.
Lisaks on diktaator Aljaksandr Lukašenka öelnud, et Valgevene kaalub lubada tuumarelvade paigutamist oma territooriumile. Samuti võivad käimasolevad õppused lõppeda osa Vene vägede jäämisega Valgevenesse.
Kõik need arengud vajavad vastust, ja see vastus ei saa olla lihtsalt retooriline või üksnes majanduslik. See peab näitama, et NATO on võimeline initsiatiivi võtma ja käimasolevas propaganda- ja infosõjas ka reaalselt oma tahet kehtestama.
Vastus Kremlile ei saa olla lihtsalt retooriline või üksnes majanduslik. See peab näitama, et NATO on võimeline initsiatiivi haarama ja ka reaalselt oma tahet kehtestama.
Vene välisminister Sergei Lavrov on rõhutanud, et Venemaa tahab kõikide USA vägede lahkumist Kesk- ja Ida-Euroopast ning Balti riikidest, samuti NATO ettepanekuid, kuidas ära hoida alliansi laienemine ida poole. Venemaa viitab sellega seoses 1997. aasta NATO ja Venemaa alusleppele.