JUHTKIRI ⟩ NATO võtab initsiatiivi

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• NATO peab haarama initsiatiivi propaganda- ja infosõjas
• Kremli unistus endisest jõudude tasakaalust on ebarealistlik
• Jõule vastamine reaalse jõuga peaks viima Venemaa mõistmiseni

Venemaa on tekitanud ­kõige tõsisema ­julgeolekukriisi Euroopas pärast Teist maailmasõda, ähvardades juba üle kahe kuu Ukrainat täiemahulise sõjalise agressiooniga. Seni on USA ja lääneriigid üksnes reageerinud Venemaa sammudele, nüüd on lõpuks asutud tegudele.

USA on alustanud 5000 ­sõjaväelase saatmist Poolasse ja Rumeeniasse. ­Suurbritannia saadab Poolasse sadu ­sõdureid ning pakub rohkem ­sõjalaevu ja lennukeid. Saksamaa, Holland ja Norra saadavad Leetu lisavägesid. Taani ja Hispaania pakuvad õhuturbe jaoks reaktiivlennukeid.

Diplomaatiliste pingutuste taustal teevad Vene väed näo, et nad lahkuvad rünnakupositsioonidelt, kuid see on vaid näiline. Kreml on ettearvamatu, ja väed, mis täna liiguvad kasarmutesse, võivad homme taas piirile suunduda.

Selle kõrval suurendab Venemaa aga psühholoogilist survet, ähvardades tunnustada Donetski ja Luganski isehakanud vabariike, samal ajal süüdistades Ukrainat, nagu oleks too korraldanud separatistlike alade elanike hulgas genotsiidi.

Nende käikude suund on hästi aimatav: pärast tunnustamist võivad ­isehakanud vabariikide juhid paluda Venemaa abi, mille järel saab Venemaa ettekäände väed sisse viia.

Lisaks on diktaator Aljaksandr Lukašenka öelnud, et Valgevene kaalub lubada tuumarelvade paigutamist oma territooriumile. Samuti võivad käimasolevad õppused lõppeda osa Vene vägede jäämisega Valgevenesse.

Kõik need arengud vajavad vastust, ja see vastus ei saa olla lihtsalt retooriline või üksnes majanduslik. See peab näitama, et NATO on võimeline initsiatiivi võtma ja käimasolevas propaganda- ja infosõjas ka reaalselt oma tahet kehtestama.

Vastus Kremlile ei saa olla lihtsalt retooriline või üksnes majanduslik. See peab näitama, et NATO on võimeline initsiatiivi haarama ja ka reaalselt oma tahet kehtestama.

Vene välisminister Sergei ­Lavrov on rõhutanud, et Venemaa tahab ­kõikide USA vägede lahkumist Kesk- ja Ida-Euroopast ning Balti riikidest, samuti NATO ettepanekuid, ­kuidas ära hoida alliansi laienemine ida poole. Venemaa viitab sellega seoses 1997. aasta NATO ja Venemaa alusleppele.

Julgeolekuolukord oli 1997. ­aastal täiesti teine, olid omamoodi NATO ja Venemaa mesinädalad. Kuid ­Kremli sõjaline agressioon Gruusias 2008. aastal ja Ukrainas 2014. aastal on muutnud ohuhinnangut kardinaalselt, mistõttu Kremli unistus endisest jõudude tasakaalust on praegu täiesti ebarealistlik.

Seepärast on NATO kohane vastus Venemaa nõudmisele näha vähem NATO kohalolekut vägesid vastupidi just suurendada. NATO peasekretär Jens Stoltenberg ütles, et veel ei ole otsustatud, kas luua uued eelpaigutatud pataljonid samal viisil, nagu need on olemas Balti riikides, kus igaühes on umbes 1500 sõjaväelast.

«Teeme selle otsuse sõjaväeülemate nõuannete põhjal. Ja loomulikult ei pruugi see olla täpselt sama lahendus, mis meil on Balti riikides, kuid see rajaneks samadel põhimõtetel, ­näiteks mitme riigi ühisvägedel,» selgitas Stoltenberg.

Jõule vastamine reaalse jõuga peaks viima lõpuks Venemaa mõistmiseni, et selles vastasseisus on piir, mille ületamisel ei jää saavutamata mitte üksnes Kremli avantüristlikud plaanid, vaid tuleb vastu võtta geopoliitiline kaotus, isegi kui selleks reaalset ­sõjategevust ei toimu.