Lauri Vahtre Vooglaiust: meil pole teist liivakasti, kuhu minna

Ajaloolane Lauri Vahtre, Jaan Tõnissoni Aasta Arvamusliidri auhinna laureaat 2021. Foto: Sander Ilvest

Mis seal salata – uudis, et Varro Vooglaid lepiks Eesti okupeerimisega, lõi mindki pahviks. Lähemal uurimisel selgus, et sõna «okupatsioon» pärineb siiski Herman Kelomehelt, kelle funktsionaalsele lugemisoskusele ei või kunagi kindel olla, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.

Vooglaiu ja Järvi vestlusse süvenedes ilmnebki, et nad avaldasid oma arvamust hoopis selle kohta, kuidas hinnata ühelt poolt rahvuslikku ja teiselt poolt isiklikku vabadust ning kumba teisest ettepoole seada, kui tuleb valida. Sellest tulekski rääkida, mitte millestki muust.




Telli nädala põnevamate arvamuslugude ülevaade e-mailile

Liitu uudiskirjaga Arvamus

Martin Ehala




Laulvat revolutsiooni tehti vabaduse nimel ja tollal ei olnud sellega mingeid erilisi segadusi. Kuna tegemist oli rahvusliku pürgimusega, siis mõeldi vabaduse all eeskätt Eesti vabadust, st eesti rahva vabanemist võõrvõimust ja pääsu ümberrahvastamisest. Kuid ühtlasi ka isiklikku vabadust – õigust ennast vabalt väljendada, meelt avaldada, reisida. Need kaks vabaduseiha põimusid nii täiuslikult, et enamik tolleaegsetest asjaosalistest ilmselt ei andnudki endale aru, et tegemist on kahe vabadusega, mis võivad mõnikord isegi vastuollu sattuda. Iseseisvat riiki omaval rahval võib puududa demokraatia (nt birmalased), demokraatiat omaval rahval võib puududa rahvuslik vabadus (nt katalaanid).

Selle erisuse teadvustamine pole Eestis tänapäevalgi veel üldine, kuid siiski tasapisi levimas. Seda kasutatakse ka demagoogiaks. Juba väidetakse näiteks, et laulva revolutsiooni sihiks ei olnud mitte Eesti Vabariik, mis on üksnes kõrvalnähtus,