Kaimar Karu: usuvabadus ja pjedestaali särast pimestatud puuslikud

Kaimar Karu, kolumnist Foto: Mihkel Maripuu

Praegusest olukorrast välja rabelemiseks peame ennast polariseerunud ühiskonna mustvalgest raamist välja rebima. Ühiskond ei jagune headeks ja kurjadeks. Alustada saame sellest, et veidi usaldust avansina välja anda, kuid selleks on tarvis üht-teist ümber mõtestada, kirjutab kolumnist Kaimar Karu.

Valetajad poleks probleem, kui nii paljud neid ei usuks. Tegemist pole mitte religioosses tähenduses uskujatega, kuigi sarnasusi on, vaid ühiskondliku protestiliikumisega, kus sõna «usuvabadus» on saanud uue tähenduse. Vabadus uskuda ükskõik millist kombinatsiooni reaalsuse teooriatest, käituda sellest lähtuvalt, arvata end olevat põhiseaduse kaitse all ning mitte vastutada tagajärgede eest. Ilmalik indulgents.

Jagatud reaalsustaju kadumisega kaasneb üksteisest möödarääkimine. Teemad on meil samad, kultuuriruum on sama, isegi mured on valdavalt samad, kuid dialoogi asemel tekib ühiskonnas tihti hoopis konflikt. See ei ole pelgalt konflikt vägede vahel, vaid ka vägede sees. Protest on inimlik. Küll aga näib, et selle asemel et seada protesti ajendiks olev rahulolematus progressi teenistusse, oleme selle tööle pannud universaalse vaigistina. Me kuuleme, aga ei kuula. Me näeme, aga ei mõista.