Tänavu 6. veebruaril möödus sada aastat Washingtoni merekonverentsist, mis kaotas viimased takistused Eesti de jure tunnustamise teel. Küsitavaks jääb, missugust rolli mängis seejuures enesemääramise põhimõte, kirjutab Tartu Ülikooli uusima aja professor Eero Medijainen.
AK ⟩ Ajaloolised lepingud: leping, mis sillutas teed Eesti de jure tunnustamisele
Päris teadused tunnevad seaduspärasusi, vähemalt mõnda aega püsivat maailmapilti (paradigmat), mille raames toimitakse ning mida taas korratakse ja arendatakse. Sageli koosneb see osadest, mis kokku moodustavad süsteemi, mõnel juhul koguni kompleksse süsteemi.
Pehmemad teadused on sunnitud kaasa tegema ja mõnigi neist – demograafia, sotsioloogia, politoloogia – kinnitab, et nemadki on leidnud seaduspärasusi või süsteeme. Ajaloolased on pisut hädas, aga usuvad samuti, et just nemad saavad tuumale kõige paremini pihta ja teavad, kuidas ühiskond toimib, ning suudavad seda seletada. Alternatiiviks on üha mahukamaks muutuvad ülevaated, kroonikad ja kronoloogiad. Nendegi koostamine on tunnustust väärt, aga loengutesse ja õpikutesse nad hästi ei mahu.