K, 30.11.2022

JUHTKIRI ⟩ Võitlejahingega Kelly

Postimees
Võitlejahingega Kelly
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 11
Päeva karikatuur
Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts
  • Kelly Sildaru võitis taliolümpial pronksmedali
  • Tegemist pole kaotatud kulla, vaid võidetud pronksiga
  • Ees on ootamas rennisõit, kus Sildarul on head medalivõimalused

Kaksteist aastat on möödunud, kui saime viimati tunda rõõmu eesti sportlase olümpiamedali üle taliolümpial. Toona sai Vancouveris 10 km vabastiilis sõidus hõbemedali Kristina Šmigun-Vähi. Eile võitis pargisõidu pronksmedali Kelly Sildaru.

Sildaru oli freestyle-suusatamises maailmatasemel juba kaks olümpiat tagasi, kuid vanus ei lubanud toona veel olümpiamängudest osa võtta. Ta oli siis vaid 11 aastat vana. Neli aastat hiljem oli tal juba mitu medalit X-mängudelt, Dew Tourilt ja juunioride maailmameistrivõistlustelt. Paraku ei lubanud raske vigastus tal ka 2018. aasta taliolümpiamängudest Pyeong­changis osa võtta.

Telli nädala põnevamate arvamuslugude ülevaade e-mailile

Liitu uudiskirjaga Arvamus

Martin Ehala

Sildaru tugevast tuumast annab tunnistust, et ta on suutnud hoolimata kahest põlvevigastusest, millest üks oli väga raske, säilitada taseme, mis lubab tal kõrgete kohtade eest võidelda. Näiteks tema kunagised konkurendid Maggie Voisin ja Jennie-Lee Burmansson pole seda suutnud.

Sama märkimisväärne on see, et ta on olnud psühholoogiliselt nii tugev, et leidnud endas jõudu ja motivatsiooni jätkata tipptasemel spordis ka pärast perekondlikku kriisi. Kui tema karjääri algul võis veel arvata, et tegu on lihtsalt üliandeka noore vigursuusatajaga, siis viimased kümme aastat tema arengust toovad eriti eredalt esile tema pühendumise, sihikindluse ja võime säilitada alati helge ellusuhtumine.

Eile süüdati Sildaru auks Pirital olümpiatuli. Ta ise ütles, et see kõik on tore, aga natukene ka hirmutav, et tema tegemised kõigile nii palju korda lähevad. Me kõik teame, kuidas nii mõnigi eesti sportlane on rahva suure ootuse ja lootuse koorma all kokku varisenud. Sildaru suudab rahva tänu võtta vastu lihtsa loomulikkusega. Tahaks loota, et see tiivustab teda, mitte ei hakka painama.

Raske on üle hinnata Sildaru olümpiavõidu innustavat mõju ka kõigile noortele sportlastele, kes endamisi küsivad, kas ka minul on marssalikepike paunas.

Muidugi olid ootused suuremad, ja mitte üksi rahval, vaid seda tunnistas ka Sildaru treener Mihkel Ustav. Põhjust selleks oli, sest kaheksa aastat järjest polnud Sildaru pargisõitu kaotanud. Jääb kripeldama, et kuldmedal võis jääda varustuse taha. Aga paraku on ka sellised ootamatused osa spordi vaevast ja võlust.

Sellegipoolest ei ole tegu mitte kaotatud kulla, vaid võidetud pronksiga, nagu Sildaru ise mainis. Ka tema selles hinnangus on tunda sportlikku vaimu, mis suudab üle saada tagasilöökidest ja proovida uuesti ja uuesti, kuni sooritus on lõpuks täiuslik.

Kiitus kiituseks, arvestada tuleb, et Sildaru ei ole Pekingis veel oma viimast sõna öelnud. Reedel ootab ees rennisõit, kus tal on samuti väga head medalivõimalused.

Tuletame meelde, et 2019. aasta maailmameistrivõistlustel esimest korda täiskasvanute klassis võistelnuna tegi Sildaru just rennisõidus pärast ühe laskumise ebaõnnestumist viimasel katsel läbi aegade esimese naisena selg ees hüppesse minnes ümber oma telje 1080-kraadise pöörde. See oli trikk, mis viis ta selgest kaotusseisust otse kullale.

Loodetavasti on fortuuna reedel rohkem Sildaru poolt. Selleks tasub pöialt hoida. Mis puutub tema ettevalmistusse, siis väikse huumoriga võib öelda, et on vähe asju maailmas, millele saab sama kindel olla.

Märksõnad
Tagasi üles