Oma kodu varanatukest Moskva metroojaama juures müütav memm ütles 1992. aastal teleajakirjaniku mikrofoni meeleheitlikult ja otse: «Meile ei ole vaja teie vabadust!» Rahval oli nälg silme ees, sest kivina kukkuva rubla väärtus muutus enneolematuks, kui jõuti midagi pensioni- või palgapisku eest osta. Vaba turg ja demokraatia tundusid võõrad ja vaenulikud, sest polnud traditsioone, ning endine nomenklatuur koos kuritegeliku maailmaga kasutas võimalust riigi ressursid omavahel ümber jagada.
Tellijale
Aimar Altosaar: meile pole vaja teie vabadust! (13)
Polnud elu Eestiski siis hõlbus, kuid suur rõõm oma riigist ja vabaduse joovastus aitasid raskused üle elada ning naabermaa hädalistele võisime vaid kaasa tunda. Uskusime koos vaba maailmaga, et küllap hakkavad venelasedki peatselt vabadustest kasu saama ning ehitavad üles õigusriigi.