:format(webp)/nginx/o/2022/02/14/14365623t1h4966.jpg)
Tipptasemel ühendused on riigi arengu vältimatu eeldus, olgu selleks siis elektriliinid, maanteed, lennuliinid või tuleviku nõuetele vastav internetiühendus. Kui esimeste tähtsust on hästi mõistetud, siis kiire interneti püsiühendus on olnud kolmanda järgu prioriteet.
Algselt oli plaanis rajada üle-eestiline kiire interneti püsiühenduste võrk aastaks 2015. Nüüd on eesmärk edasi lükatud aastaks 2030, aga kui vaadata selleks eraldatud summat, on ka see tähtaeg liiga optimistlik.
Praegu on valitsus aastateks 2021–2027 eraldanud kiire interneti püsiühenduste rajamiseks natuke alla 70 miljoni euro. Sellest umbes 24 miljonit tuleb Euroopa Liidu taasterahastust ja 45 miljonit Euroopa Regionaalarengufondist. See on umbes kümme miljonit eurot aastas, mis on naeruväärselt vähe. Hinnanguliselt läheks viimase miili võrgustiku väljaehitamine maksma kümme korda rohkem – umbes 700 miljonit eurot.
Ühtlasi on ülikiire interneti püsiühenduste võrgu väljaehitamine Eesti arengu seisukohalt sama põhimõttelise tähtsusega, nagu omal ajal oli Tiigrihüpe. Praegune Eesti IT-edu rajati just Tiigrihüppe põhjale. Kui tahame edu jätkata ja avardada Eesti arenguvõimalusi ka regionaalselt, on vaja oluliselt kiirendada viimase miili interneti püsiühenduste väljaehitamist, eeskätt seal, kus soovida jätab ka mobiilse interneti kvaliteet.
Tänapäeval hakkab õppimiseks ja tööks vajalik internetiühendus muutuma üheks põhiõiguseks, nagu haridus või tervishoid. Püsiühenduste viimast miili aga välja ehitada ei suudeta.
Tegu ei ole üksnes konkurentsivõime küsimusega. Tänapäeval hakkab õppimiseks ja tööks vajalik internetiühendus muutuma põhiõiguseks, nagu haridus või tervishoid. Samas on selge, et ainult turujõududele lootma jäädes ei ole võimalik elutähtsaid teenuseid pakkuda.
Tõsi, püsiühenduse rajamine üksikusse metsatallu võib olla kulukas, ja praeguse rajamistempo juures ei saa paljud külad püsiühendust loota veel aastaid. Ning seda olukorras, kus mitmesuguste programmide toel oleks võimalik tööde mahtu ja kiirust tunduvalt suurendada.
Tundub, et ühiskonnas puudub arusaam, et tegu on olulise investeeringuga – suurlinnades on ühendus hea, aga maapiirkondade valija häälel pole lihtsalt sellist kaalu, et poliitikute tähelepanu endale tõmmata.
Aeglast edenemist põhjendatakse sellega, et kõigile pole ülikiiret internetti vaja ja ühenduse probleemist saab üle mobiilse internetiga. Küllap võib siin olla oma huvi mobiilioperaatoritel, kuid tuleviku seisukohalt on riigile kaabel turvalisem ja kestlikum lahendus.
Omaette probleem on selles, et defitsiidi tingimustes ei pruugita kaablit alati vedada sinna, kus inimesed seda tööks ja õppimiseks reaalselt vajaksid. Nagu tänane Postimehe lugu viitab, võib mõnel puhul täheldada n-ö eliitkaabeldamist, millega kiire internet viiakse suvilakooperatiivi, samas kui külainimesed peavad hakkama saama hakliku mobiilse internetiga.
Tegelikult ei peaks vastandama püsielanikke ja suvitajaid, sest paljudel ongi kaks kodu, kus töötatakse vaheldumisi. Probleem on selles, et juba üle kümne aasta pole mõistetud kiire interneti püsiühenduse viimase miili rajamise strateegilist tähtsust. See on küll kulukas, aga arengukiirendina täiesti vältimatu investeering.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)