Margus Lattik: kas me tõesti räägime tervisest?

Margus Lattik Foto: Erakogu

Viimased kaks aastat on lubanud meil teadvustada tervist kui inimelu ülimuslikku väärtust – tervis on olnud argument, mis seisnud pandeemia senistes aruteludes ja otsustustes kõrgemal kõigest muust. Omamoodi paradoksaalne on aga selle juures, et vist kordagi pole meie poliitiline eliit ega teisedki otsuselangetajad püüdnud selle aja jooksul avalikkusele mõtestada või määratleda, milles «tervis» nähtusena üldse seisneb.

Vahetuma tõlgenduse puudumisel kasutan seepärast Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) põhiseaduses kirja pandut, kus öeldakse: «Tervis on täieliku füüsilise, mentaalse ja sotsiaalse heaolu seisund ning mitte üksi haiguse või põduruse puudumine.»

Mida me siit teada saame? Esiteks seda, et tervis ei koosne mitte ainult inimese füüsilisest seisukorrast, vaid selle samaväärseteks koostisosadeks on ka inimese mentaalne (vaimne) ja sotsiaalne heaolu. Teisisõnu võib meiega küll füüsiliselt olla kõik korras, aga kui peame pidevalt toimima sotsiaalse ja mentaalse stressi või rünnaku tingimustes, ei saa ka öelda, et naudime tervist. See tähendab, et tervisesse kuulub nii nähtav kui nähtamatu osa, nii inimese keha kui ka tema vaim (psüühika). Teine oluline punkt selles definitsioonis on see, et tervist ei saa määratleda pelgalt haiguse või vaevuste puudumisena, vaid see on laiem mõiste ning selle kese on mujal – määratluse esimese osa juures, mis käsitleb inimese üleüldist tasakaalu ja teostumisvabadust. Muidugi ei kõla need kaks suurt põhimõtet mitte ainult kõnealuses dokumendis. Samu loogikaid kohtame arvukate terviseteadlaste sõnavõttudes ja kirjutistes, olgu siinkohal toodud näide Ameerika neuroteadlaselt ja Psühholoogiateaduste Assotsiatsiooni endiselt presidendilt Lisa Feldman Barrettilt, kelle uurimuste keskseid sõnumeid on see, et meie psüühiline rahulolu mõjutab otseselt ka meie vastupanu viirushaigustele.