Maailma olnud ajas ja olevas ruumis on linnade nime kandvaid kooslusi loendamatu arv. Nende seas on suuri ja väiksemaid, alates kümneid miljoneid inimesi koondavatest hiiglastest ja lõpetades laulusõnades depressiivseteks nimetatud Eesti pisilinnadega. Kõik nad on linnad.
Paikapandud territooriumiga ja arvuliselt enam-vähem kindlaksmääratava elanikkonnaga. Ning kõigil neil on koht oma ajas ja ruumis. Ka viimastena nimetatutel. Mis siis, et vahel on neile antud aeg osutunud üürikeseks ja tuntuseruum piiratuks vaid lähiümbruskonnaga.
Teine asi aga on niinimetatud suurlinnadega. Londoni, New Yorgi, Pariisi, Moskva ja teistega. Kes poleks neist kuulnud ja ei suudaks silmi sulgedes neid näha? Need on olulised poliitilised ja finantskeskused, kust on nii minevikus kui tänapäeval läkitatud kaalukaid sõnumeid ja kuhu on tuhanded inimesed eneseotsingute valus asunud uut kodu rajama.
Nad on määranud moevoole ja pretendeerinud juhtrollile maailmas. Vahel on nende eriline staatus kestnud vaid paarkümmend aastat, nagu see oli Madridiga 16. sajandi esimesel poolel, kui sinna koondusid Ameerika mandrilt röövitud meeletud rikkused, mis tõi kaasa lühiajalise buumi ja sellele järgnenud inflatsioonispiraali sattumise ning krahhi. Enamikul juhtudest on see staatus tähendanud aga sajanditepikkust püsimist pildil, nagu seda võib näha kas või Londoni puhul.
Kuid isegi Madridi hiilgeajal või siis, kui 19. sajandi teisel poolel sai Londonist kolossaalse impeeriumi keskpunkt, polnud need linnad meie kultuuriruumi ainuvalitsejad ehk põhimõtteliselt kõikidest teistest erinevad. Jah, need võisid olla suuremad ja uhkemad, nende majad kõrgemad ja rajatised Eiffeli tornina imelisemad, kuid kvalitatiivselt ei eristanud neid oma väiksematest vendadest eriti midagi.
Muidugi, tuhandete aastate möödudes ja nendest hoomamatutest kaugustest tagasi vaadatuna võib pilt olnust kardinaalselt muutuda ja linnade «hierarhia» saada hoopis teise järjestuse. Siis võib selguda, et just XXI sajandi alguses võrsus mõnes kohas-linnas idee või mõte, mis edasi arenedes tõi enesega kaasa mingi olulise murrangu inimkonna arusaamades ja olemises.
Ning kui nii peaks juhtuma, tekiks maailmakaardile veel üks erilise märgiga koht – linn, mis on enamat, kui lihtsalt linn. Linn, mille erilisus pole määratletud mitte elanike arvuga ja ehitiste eripäraga, vaid millegi abstraktsemaga ja enamaga.
Sellisel juhul paigutuks see linn vähemalt siinse tsivilisatsiooni piirides ühte ritta Ateena, Rooma, Konstantinoopoli ja Jeruusalemmaga. Ja isegi selles, väljavalitute reas, kuulub Jeruusalemmale eriline koht.
Sest erinevalt Ateenast (millest on, paljuski ülekohtuselt, saanud soolapuhumise ja muidusöömise sümbol), Roomast (kuhu ei vii enam kaugeltki kõik teed) ja Konstantinoopolist (mille sisuline kadumine ajalooõpikutest on hea näide ajalooteaduse ideologiseeritusest) erutab Jeruusalemm jätkuvalt miljonite inimeste meeli.
Ja tõesti, kuigi Jeruusalemma kohta on ilmunud ilmselt tuhandeid põhjalikumaid ja õhemaid reisiraamatuid ning reisijuhte, on see tõesti väärt midagi enamat. Ehk, nagu mõni ajaloo poolt väljavalitud suurkuju, omaette biograafiat. Ning sellise biograafia ongi Jeruusalemmale koostanud Simon Sebag Montefiore.
Simon Sebag Montefiore on eesti lugejatele vana tuttav. Tema raamatutest on meil ilmunud «Potjomkin» (2002), «Stalin. Punase tsaari õukond» (2005), «Sada ajaloo suurkuju» (2008), «Noor Stalin» (2008), «Koletised» (2009) ja «Sašenka» (2010).
Ainuüksi nende, sadade lehekülgede paksuste põhjalike käsitluste kirjutamine on üle mõistuse käiv ja täielikku pühendumist nõudev vägitegu (mis siinset finantseerimistava silmas pidades ei tuleks kohalike autorite puhul isegi teoreetiliselt kõne alla), kuid nüüd saame sellele kõigele lisaks äsjailmunud raamatu eessõnast teada, et rööbiti nende mahukate töödega on Montefiore kogu elu kirjutanud veel ühte suurteost – Jeruusalemma biograafiat.
Ning seda, et tegemist on autori jaoks üliolulise teosega, on tunda kagu tema suhtumisest kirjapandusse. See pole mitte kõrvalseisja, ajas pikema või lühema juhukülalise lugu. See on inimese lugu, kelle perekonna motoks on «Jeruusalemm». Ehk tegemist on sisemiselt ja süvitsi läbitunnetatud looga.
Et ajalugu tõlgendades võib jõuda polaarsete tulemusteni, on meile teada kas või ainuüksi oma riigi viimase paarikümne aasta kogemustest. Seda isegi sellisele sündmusele hinnangu andmise puhul, millele vastuse saamiseks piisab vaid pilgu heitmisest Euroopa poliitilisele kaardile, märkamaks tõsiasja, et üks riik oli maailmasõja algusehetkel veel erivärvilisena olemas ja sama sõja lõppedes oli ta juba mattunud suure idanaabri värvi alla.
Ning ikka leidub taas keegi, kelle arvates on tõde hoopis milleski muus. Mis siis veel rääkida Jeruusalemmast – linnast, mille ajalugu ületab oma kirevuse ja vastuolulisuse astmelt ükstakõik millise muu maailma linna.
Seega, asudes koostama Jeruusalemma biograafiat, püstitas Montefiore enesele erakordselt raske ülesande. Ülesande olla maksimaalselt faktitruu ja emotsioonitu. Just nimelt maksimaalselt, sest mis on absoluutne faktitruudus ja erapooletus, eriti veel siis, kui kirjapanemisel on Jeruusalemma lugu? Ning lõppude lõpuks ei saagi Jeruusalemma ajalookäsitluse puhul vist kunagi loota raamatule, mis rahuldaks kõiki.
Muidu poleks Jeruusalemm Jeruusalemm. Kuid üks on kindel: asudes seda raamatut kirjutama, pole Montefiore valinud poolt, positsioneerinud ennast ideoloogiarindel võitlevate jõudude suhtes. Selles mõttes on ta jäänud kõrvalvaatajaks, inimeseks, kelle lähtepunktid ei asetse mitte tänapäevas ja õigustamises, vaid minevikus ja mõistmises.
Miks peaks eesti lugeja seda raamatut lugema? Sellepärast, et vastupidiselt meie argiarusaamale, et maailma käekäik sõltub paljuski sellest, mis toimub Washingtonis ja Moskvas, millele viimasel ajal lisatakse veel Hiina pealinn, on maailma keskmeks jäänud ikkagi Jeruusalemm. Vähemalt nii väidab Montefiore. Ning pärast tema raamatu läbilugemist tuleb sellega vaid nõustuda. Ja öelda talle suur tänu meeldetuletuse eest.
Raamat
Simon Sebag Montefiore
«Jeruusalemm»
Varrak, 2011, 799 lk
Tõlkija Aldo Randmaa