Tõnu Kaalep: töötu, ära tööta!

Tõnu Kaalep Foto: SCANPIX

Viimase paari aasta jooksul on töötusest räägitud tunde ja lehekülgi. Igaüks teab mõnda töötut. Minagi olen töötu olnud ja tean ka teemast pisut.

Eestis on üsna hästi töötav töötukassa, moodsad teenindussaalid ja enamasti sõbralikud konsultandid. Välja on arendatud süsteem, mis vähemalt töötuse alguses inimesi täitsa hästi toetab. Aga varem või hiljem põrkub töötu seaduse otsa, mis välistab töötamise toetusesaamise ajal.

Tegelikult tohib, ainult töötustaatus tuleb selleks ajaks peatada. Seaduse mõte on vältida ebaõiglast rikastumist, võib-olla lausa suuremate abivajajate arvelt. Sama ideed kannab ka hiljuti kõneks olnud vihje, et töövõimetuspensioni saajailt plaanitakse töötamise korral pension ära võtta, mida sotsiaalminister Hanno Pevkur raadiointervjuus ei kinnitanud, kuid ka otse ümber ei lükanud.

Vaatame ainult numbritele otsa. Tüüpilised töötule pakutavad otsad on juhutööd, ükskõik, kas kraavi kaevamine või lehelugude kirjutamine. Miski, millest elatuda ei pruugi saada mingil moel, samas, töötus demoraliseerib, ja kuidas veel!

Mul läks hulk aega näiteks, et uuesti tööd saades meenutada kujundusprogrammi muidu nii käe sees olnud kiirkäsklusi. Tööoskused kustuvad, apaatia tuleb peale. Töötu manuaalsed oskused võivad hajuda ja mõtlemine atrofeeruda. Töötuse probleemiks on vist rohkem lootusetus kui vaesus.

Kuidas nõiaringist välja pääseda? Paljud töötavad ikka, rikuvad otseselt seadust, kasutavad palga saamiseks «tankistide» pangaarveid, lasevad endale maksta sularahas mustast kassast, kas või toiduainetes või hullema variandina viinas. Leidlikkusel pole piire. Seaduskuulekad pole rahul.

Täpselt sama probleem on näiteks kultuuritegelastele erialaliitude kaudu jagatavate loometoetustega. Jah, olemas on «Ela ja sära» ja hulk muid suuremaid stipendiume. Kuid mitte-nii-suur, kuid siiski hea kunstnik peab deklareerima, et ta ei tegele muu kui loominguga, et saada üsna tillukesi summasid.

Tal on töötu ees võib-olla eelis, et ta saab tegeleda oma alaga, aga ära sellest ikka ei ela. Igaüks pole Ristikivi, kes kontoritöö kõrvalt pakse teoseid kirjutab. Ma tean, mida mõne halvemat sorti proletaarsest haritlastevastasest vihast mürgine suu siinkohal ütleks! Pole meil vaja, minge tootvale tööle või õppige end müüma!

Või kas näiteks doktorantide stipendiumi maksmise tingimuseks polnud tööst loobumine?

Aastaid tagasi loobusin erakordselt huvitavast ettepanekust ühte oma eriala tippriiki õppima minna, puhtmajanduslikul põhjusel. Perekond ja pangalaen, nagu paljudel. Ma ei tea, kas on tehtud statistikat, kui palju on doktorantide hulgas vallalisi? Kahtlemata oleks haridus kvaliteetsem, kui õppija ei peaks rabelema liiga suure osa ajast raha, mitte teadmiste nimel.

Riigikassa pole kummist ja seadused on täitmiseks. Kuid ühiskonna sisekliima võidaks, kui kirjeldatud probleemid saaksid lahenduse. Inimeste elukvaliteet tõuseks, kõrvalejäetuse tunne väheneks, kvalifikatsioon ei kaoks. Totaalne ümberõppimine ja tööalavahetus pole siiski imeravim, kuigi mõnele inimesele väga sobiv.

Vabakutselise elu pole mingi meelakkumine, kuid sa vähemalt ei pea kogu aeg töötukassaga kokkuleppeid tegema. Sind ei ahista seaduses ettenähtud piirangud.

Kui just surm silme ees pole, siis püüan sellest kassast eemale hoida.

Kuidas siiski lahendada töötusega seostuvaid dilemmasid, nii majanduslikke kui eetilisi?

Kuidas päästa töötuid masendusest ja eemaletõugatuse tundest? Kui paratamatu on töötus?

Hind, mida makstakse heaoluühiskonna eest? Kui ma seda teaksin, siis ma saaksin Nobeli majanduspreemia...