Jelena Skulskaja: räägime meiegi armastuse veidrustest

Foto: Eero Barndõk

Kirjanik ja kultuurisaate «Batareja» saatejuht Jelena Skulskaja kirjutab, kui õnnelik võiks maailm olla, kui tõeline kunst ja tema adressaat lõpuks omavahel ära lepiksid.

Mõne aja eest sai Sulev Keeduse film «Kirjad Inglile» rahvusvahelisel kinofestivalil «Kinošok-2011» parima režissööri preemia. Mõned kriitikud võrdlesid Keedust Felliniga, teised väitsid, et temas avaldub varane Tinto Brass, kolmandad üritasid lahti mõtestada linateose varjatud sisu, neljandad aga olid kindlad, et ta esitab küsimusi ainult selleks, et neile siis mitte vastata. Sõnaga, tavaline, festivali võitjale väga meelepärane sumin, mis paneks iga režissööri mõtlema juba Cannes’i, Berliini või Venezia festivalile.

Ent Sulev Keedus ütles mulle hiljaaegu, et ta ei tohiks nähtavasti üldse filme teha. Nimelt olevat «Kirju Inglile» ühtekokku vaadanud 5000 inimest. Režissöörile on seda mõistagi hirmvähe. Kas on üldse lubatud teha filme, mida pole vaja inimestele, vaatajatele?

Selge see, et loomeinimene suudab kogu elu minna ainult iseendasse, avada ainult seda, mida on temasse pannud jumal või loodus. Sulev Keedus saab teha ainult filme, mida ta teeb.

Vaatajad saavad aga vaadata ainult filme, milles leidub külmi, geomeetriliselt üles ehitatud kangelasi, teravaid (ja ikka ühesuguseid) süžeid, kangelaste (biorobotite) lööminguid ja tapmist ning ootamatute pöörete koha pealt piisab täielikult mõrvarlikust maniakist, kes tapab lihtsalt nii, kuidas kätte ja ette juhtub.

Viiuldaja tee

Väljapaistev muusik Andres Mustonen sõnas minu kurtmise peale vaatajate ja kuulajate pärast: «Kunagi ei tohi lollile öelda, et ta on loll. Sellest ta ju targemaks ei saa. Ta lihtsalt vihastab kohutavalt sinu peale, nii et sa upud tema vihaookeanis. Vaja on hoopis... teda armastada, sellest võib abi olla.»

«Keda armastada?» küsisin.

«Lolli. Siis hakkab ta midagi tundma, klammerdub selle armastuse külge, mõnel juhul saab isegi targemaks. Jah, muidugi on targemaks saada väga raske, sest kõikjal on ikka ja jälle ühtmoodi: kellelegi ei ole näiteks vaja geniaalset viiuldajat, küll aga on kõigile vaja imelapsest viiuldajat, teismelist dirigenti või üheksakümneaastast saksofonisti. Keegi ei tunne huvi muusikute vastu, kes teevad avastusi, aga kõik reageerivad otsekohe peenele meisterlikkusele ja tehnilisele virtuoossusele.»

«Just-just,» ütlen, «sõidab kohale Spivakov ja kõik tormavad kohe pileteid hankima. Ometi on selge, et temas pole armastust, aga kunsti saab teha ainult armastusega.»

«Ta oli virtuoos, tehniliselt täiuslik, aga praeguseks on tublisti maha käinud. Väga sageli,» naeris Mustonen, «käivad sümfooniaorkestrite muusikud ringi keskendunud ja täiesti nukrate nägudega. Sest nad mängivad ju tõsist muusikat! Aga pärast tööd kuulavad rõõmuga poppi ja naeravad, lõbutsevad, naudivad elu täiel rinnal. Ometi ei tohi selliste asjade üle muiates muutuda snoobiks, teha nägu, nagu viibiksid ise lakkamatult taevastes kõrgustes. Ei tohi end täielikult maast lahti rebida.»

Raamatute allakäik

Head raamatud on lugejatega tülli läinud. Keegi ei tea Bookeri, riikliku bestselleri, «Suure raamatu» või Belkini preemia laureaate ega paksude ajakirjade autoreid, see-eest teavad kõik, ostavad ja loevad (mõningate õnnelike eranditega) seda bulvarikirjandust, mida veel paarikümne aasta eest oleks olnud häbi nimetada vene kirjanduseks. Võiks ju muidugi süüdistada vene lugeja kesist valikumeelt, aga ei, kõik need raamatud on tõlgitud ka eesti keelde ja – pange tähele! – tõlkeid saadab samasugune edu nagu originaale. Nii toimub kogu maailmas: kes on moest, seda ei loeta, vaadata ega kuulata. Nagu öeldakse: «Vaadake ise, kuidas hakkama saate!»

Millised on nõutavad autorid, sellised on pahatihti ka suhted kirjanike vahel.

Mõni aasta enne Bulat Okudžava surma ilmus ühes Moskva ajalehes kirjutis, milles öeldi, et luuletajal on aeg loovutada koht noorematele ja andekamatele, ei ole vaja muldvanakestel enam lavale ronida. Mind ei hämmastanud niivõrd see kirjutis, kuivõrd Okudžava sügav kurvastus, kes sel ajal viibis Tallinnas ja pöördus pidevalt selle teema juurde tagasi:

«Mina võin ju loovutada oma koha. Aga kas minu koht teeb neile midagi head?»

Aeg-ajalt hakkab kostma venivat džunglilaulu: see tähendab, et on aeg hakata naabritel, kolleegidel, tuttavatel kõri läbi närima, nende kohta endale kiskuma, nende peale karjuma, et nad eest kaoksid. Karjuma ajalehtedes, teleekraanil, või kui sinna ei lasta, siis vähemalt kommentaariumides, kus igal teisel on käepärast pudelike väävelhappega, mida vastasele näkku paisata.

Karusmari

Eesti kinolinal jooksis suure eduga film «Võssotski. Aitäh, et elus». Lähiajal jõuab taas ekraanile Arvo Iho film «Karusmari», milles on oluline koht Võssotski lauludel. Eesti režissööri Venemaal vändatud filmi tegevus toimub Moskva 1980. aasta olümpiamängude lõpetamise ajal. Just mängude ajal suri Võssotski, kuid tema surm ei tohtinud jätta tumedat täppi üldrahvalikule spordipeole. Filmis kõlavad pidevalt Võssotski prohvetlikud laulud...

Niisiis, Moskvast saadetakse mängude ajaks 101 kilomeetri kaugusele kõik ebasoovitavad isikud, sealhulgas üks graafik, kunagise niinimetatud buldooserinäituse osavõtja. Ta tutvub juhuslikult lihtsa, südamliku, täiesti harimatu, aga äärmiselt armsa külanaisega, kes läks praktilistel kaalutlustel mehele, tunneb ent nüüd vaid igavust.

Tema harimatus on nii sügav, et ta pole kunagi lugenud isegi Tšehhovit ning ajab Turgenevi segamini Tšernõševskiga. See ei sega tal siiski hinge pugeda põlualusele kunstnikule, keda mängib kaunis Dmitri Pevtsov. Mees, keda algul vapustab naise primitiivsus, suudab talle siiski samaga vastata, vaimustudes naise hingesügavusest ja -selgusest.

Suurepärane, kerge, hästi üles ehitatud film, võib-olla just selline, mis pakub retsepti massilugeja ja -vaataja kultuurseks taassünniks. Lõpus hüüab kangelanna, keda tabas ootamatult ammu vastumeelseks muutunud mees, et ta on lugenud Tšehhovit, on lugenud, on lugenud!

Kes teab, võib-olla võtabki kätte ja loeb. Armastusest kunstniku vastu, ajendatuna lahusoleku nukrusest.

Meie «Batareja» tähistab lähipäevil oma sajandat saadet. See tähendab, et meil on külas olnud sada Eesti kultuuritegelast, kelle looming langeb kahe kultuuri kokkupuutepiirile. Eesti kunstnikud, kirjanikud, tõlkijad, näitlejad, režissöörid, muusikud, kes teevad Venemaal ringreise, lavastavad näidendeid, annavad välja raamatuid, aga ka vene kirjanikud, lavastajad, heliloojad, lauljad, kunstnikud, kes etendavad olulist osa eesti kultuuris. Eranditult kõik on rääkinud armastuse ja austusega mõlemast kultuurist. Päris võimalik, et varem või hiljem kannab nende armastus häid vilju, ravib välja tolle sügava vaenulikkuse, millega manipuleerivad hõlpsasti need, kellele see on kasulik.

Ja kui õnnelik võiks veel olla, kui tõeline kunst ja tema adressaat lõpuks omavahel ära lepiksid!