Välismaal elavaid eestlasi puudutavat arutelu saadab tavaliselt kaks keskset küsimust: miks mindi Eestist ära ja miks siis ikkagi tagasi ei tulda? Selge see, et need küsimused ongi olulised ja neid tulebki aeg-ajalt küsida. Küll aga ei pruugi noorem põlvkond mööda ilma laiali rännanud eestlasi sellise küsimusepüstitusega isegi mitte nõustuda.
Äsja valminud dokumentaalfilmi «Põlvkond piiri taga» tegemise ja sellega seotud laiema uurimisprojekti käigus vestlesin kümnete välisriikides elavate eestlastega, kes on siit viimase väljarände laines ära läinud. See põlvkond, keda on nimetatud ka Y-generatsiooniks või laulva revolutsiooni lasteks, sai täiskasvanuks pärast seda, kui Eesti oli juba Euroopa Liidu liige, ÜKsse sai tööle minna ilma suurema paberimajanduseta ning turule oli korraga tekkinud hulk odavlennufirmasid. Lai maailm koos selle võimalustega oli selle põlvkonna jaoks otsekui peo peal. Seejuures võis tahtmise korral mitu korda aastas tagasi kodus käia – nimelt viitavad paljud välismaal kanda kinnitanud noored Eestile jätkuvalt kui kodule, hoolimata vahepealsete aastate jooksul tekkinud uutest kodudest.
/nginx/o/2020/11/26/13497491t1h6dce.jpg)
/nginx/o/2022/02/13/14363959t1haba2.jpg)