Avo-Rein Tereping: tasuline kõrgharidus ei süvenda varanduslikku ebavõrdsust

Avo-Rein Tereping. Foto: Erakogu

Kahtlemata on murettekitav Tiiu Kuurme kirjeldatav kõrghariduses toimuv tendents – ülikooli kutsekoolistumine ja bürokratiseerumine, kuid üle ega ümber ei pääse tõsiasjast, et sõltumata ajastust ja õpetamise sisust on ülikool alati vajanud ka materiaalseid ressursse, kirjutab Tallinna Ülikooli psühholoogiaõppejõud Avo-Rein Tereping.  

 

Ajaloo algusest on rahastamisallikad olnud erinevad ja ka poliitilise diskussiooni objektid. Kõigil aegadel on üheks finantseerijaks olnud riik (või riigi valitseja). Sestap siis on ülikoolide nimedeski ajalooliselt olnud nende valitsejate nimed, kelle toel ülikoolid käima lükati, näiteks praeguse Berliini Humboldti Ülikooli eelkäija Friedrich Wilhelmi ülikool (1828–1946) sai nime asutaja, Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III auks, meie oma Tartu Ülikooli eelkäija oli Academia Gustaviana jt. Kuid alati on selle kõrval olnud ka teisi rahastusallikaid. Üks neist on õppemaks, mida tasuvad üliõpilased. Seda on peetud loomulikuks, sest ülikooliharidust ei peetud avalikuks hüveks või teiste sõnadega – inimõiguseks, mis peaks olema kõigile kättesaadav ilma omapoolse panuseta.

Euroopa ülikoolideski on need proportsioonid riigipoolse ja õppurite enda panuse vahel ajaloos muutunud mõlemas suunas.

Loomulikult peaks tasuta õppimise võimalus muutma juurdepääsu ülikooliharidusele mõnevõrra lihtsamaks ka vaesematele pürgijatele ja justkui vähendab majandusliku ebavõrdsuse mõju tublide akadeemilistesse kõrgustesse pürgijate vahel. Kuid paraku on nii ühel kui teisel äärmusel – kas täielikult riiklik finantseerimine või ainult õppemaksudel baseeruv kulude katmine – omad head ja vead.

Kui 2013. aasta haridusreformiga kaotati õppemaks, oligi esmane eesmärk parendada juurdepääsu kõrgharidusele ja vähendada majanduslikust ebavõrdsusest tingitud kõrvalejäämist. Tasuta kõrgharidus kõigile soovijatele kõlab küll uhkelt ja oligi selle kehtestamise hetkel üks valimiseelsetest lubadustest, mis tõi lubajatele paraja häältesaagi. Kuid paraku on tasuta haridusel varjuküljed, mis alguses välja ei paistnud. Kuna riik võttis vastutuse kõrgkoolide finantseerimise eest oma õlgadele, said ülikoolid alguses hakkama. Kuid riigil napib alati raha ja nii käis alla ka kõrghariduse rahastamine.