/nginx/o/2022/12/16/15029957t1he6df.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/02/11/14359763t1h6328.jpg)
Umbes viis aastat tagasi istusin ma toatäie ekspertidega Brüsselis, jõime suures koguses erakordselt halba kohvi, mille Euroopa Komisjon oli ilmselgelt ostnud kõigi reeglite kohaselt läbi viidud riigihankega, ning püüdsime ennustada Euroopa pikaajalisi arengustsenaariumeid. Selliste mõtteharjutuste metoodika näeb ette, et kõikvõimalikud julgeolekustsenaariumid kirjutatakse üles, hinnatakse nende realiseerumise riske ning võimalikku mõju.
Umbes kahekümne värvilise lipiku peale minu laual olid kirjutatud erinevad märksõnad. Ühel neist oli sõna «epideemia». Minu tähelepanu see tookord väga ei köitnud. Aga mul on selgelt meeles, et minu vastas istus üks Astra Zeneca teadusarenduse juhtidest ja kirjutas selle lipiku peale sõnad «probability: high» ja «impact: moderate» (olgu siinkohal selgituseks, et vaatasime tulevikku aastani 2040 ja laua peal oli skaala igavesti õitsevast õnnelikust Euroopast kuni selle täieliku hävinguni, ja seda globaalses võtmes, mitte indiviidi seisukohalt). Oma hinnangut põhjendas Petra niimoodi: «Aga me oskame vaktsiine teha. Jah, pandeemia on võimalik, aga me saame sellest tõenäoliselt üle, see ei saa olema maailma ajaloo kulgu muutev sündmus.» Kui ma aasta aega tagasi tema sõnades kahtlesin, siis nüüd tundub, et vähemalt osaliselt on tal õigus. Pandeemia elu maal ei hävita. See on üks korralik vapustus, aga pikas plaanis me toibume sellest. Üle pika aja on see tegelikult olnud üks korralik kriis, ning annab meile võimaluse analüüsida ning üldistada. Sest kriisidel on omadus erinevates variatsioonides korduda ja esineda hulgakesi. Energiakriis, julgeolekukriis, kliimakriis, varustuskriis, toidukriis: neil on tegelikult väga palju ühiseid jooni.