AK ⟩ Maarja Kruusmaa: kõige tõenäolisemalt sureb vaktsiinivastane hoopis südame-veresoonkonnahaigustesse

Maarja Kruusmaa Foto: Eero Vabamägi

• Kriiside täpset aega ja kohta on raske ennustada
• Kliimakriis on kindlasti hiiliva kriisi kõige parem näide
• Organiseeritud süsteemist on kasu, kui seda hästi juhtida
• Info- ja küberjulgeolek on tulevikukriiside käivitaja

Umbes viis aastat tagasi istusin ma toatäie ekspertidega Brüsselis, jõime suures koguses erakordselt halba kohvi, mille Euroopa Komisjon oli ilmselgelt ostnud kõigi reeglite kohaselt läbi viidud riigihankega, ning püüdsime ennustada Euroopa pikaajalisi arengustsenaariumeid. Selliste mõtteharjutuste metoodika näeb ette, et kõikvõimalikud julgeolekustsenaariumid kirjutatakse üles, hinnatakse nende realiseerumise riske ning võimalikku mõju.

Umbes kahekümne värvilise lipiku peale minu laual olid kirjutatud erinevad märksõnad. Ühel neist oli sõna «epideemia». Minu tähelepanu see tookord väga ei köitnud. Aga mul on selgelt meeles, et minu vastas istus üks Astra Zeneca teadusarenduse juhtidest ja kirjutas selle lipiku peale sõnad «probability: high» ja «impact: moderate» (olgu siinkohal selgituseks, et vaatasime tulevikku aastani 2040 ja laua peal oli skaala igavesti õitsevast õnnelikust Euroopast kuni selle täieliku hävinguni, ja seda globaalses võtmes, mitte indiviidi seisukohalt). Oma hinnangut põhjendas Petra niimoodi: «Aga me oskame vaktsiine teha. Jah, pandeemia on võimalik, aga me saame sellest tõenäoliselt üle, see ei saa olema maailma ajaloo kulgu muutev sündmus.» Kui ma aasta aega tagasi tema sõnades kahtlesin, siis nüüd tundub, et vähemalt osaliselt on tal õigus. Pandeemia elu maal ei hävita. See on üks korralik vapustus, aga pikas plaanis me toibume sellest. Üle pika aja on see tegelikult olnud üks korralik kriis, ning annab meile võimaluse analüüsida ning üldistada. Sest kriisidel on omadus erinevates variatsioonides korduda ja esineda hulgakesi. Energiakriis, julgeolekukriis, kliimakriis, varustuskriis, toidukriis: neil on tegelikult väga palju ühiseid jooni.

Pandeemia on kriis selle sõna õiges tähenduses: sündmus, mille täpne aeg ja koht on etteennustamatu, mis eskaleerub kiiresti ning väljub kontrolli alt ja mille tekitatud šokist toibub majandus, ühiskond või loodus veel pikka aega.

Kõige valutum on kriisi ennustada ja ennetada. Ennustamine on teatavasti kõige lihtsam tagantjärele. Pärast igat eskaleerunud olukorda on küllalt neid, kes teatavad, et «ma ju ütlesin». Jah, teadlased on aastakümneid rääkinud ülemaailmse pandeemia võimalikkusest ning erinevad gripiviiruse tüved (näiteks seagripp, linnugripp) on andnud meile varem mitu hoiatust. Uurimused näitavad ka, et nakkushaiguste puhangud muutuvad järjest sagedasemaks ning neil on järjest suurem ühiskondlik ja majanduslik mõju. RNA-viirused, millel on omadus väga kiiresti muteeruda, põhjustavad kiiresti levivaid puhanguid kõige tõenäolisemalt. Loomadelt viiruste ülekandumine on samuti sagenenud, sest inimesi on järjest rohkem ja nad võtavad järjest rohkem ruumi. Ka on ammu teada, et haiguspuhangute tõttu kipuvad kannatama ennekõike need, kes juba on kõige haavatavamad (hinnanguliselt üle 50 miljoni inimese on koroonapandeemia tõttu langenud vaesusest äärmisesse vaesusesse).

Tõenäosus, et mingi aja jooksul toimub ülemaailmne pandeemia, on suhteliselt suur, tõenäosus, et ta toimub mingil kindlal ajahetkel, aga suhteliselt väike.

Kõik see oli teada ka juba enne pärgviiruse epideemiat. Mida me ei ole suutnud ennustada, on täpne aeg ja koht ning risk, et seekordne viiruspuhang kontrolli alt väljub. Ehk siis: tõenäosus, et mingi aja jooksul toimub ülemaailmne pandeemia, on suhteliselt suur, tõenäosus, et ta toimub mingil kindlal ajahetkel, aga suhteliselt väike.

Paneme ennast korraks otsustaja ja juhi rolli. Kõikvõimalikud eksperdid, nõunikud, huvigrupid, teadlased, analüütikud, ametkonnad hoiatavad otsustajaid kogu aeg, et kohe-kohe võib toimuda mingi õnnetus: miski võib õhku lennata, alla kukkuda või rööbastelt välja joosta ja me pole selleks piisavalt hästi valmistunud. Tavaliselt esitatakse seda raamistuses, et riskide maandamiseks on sellele ametkonnale, huvigrupile, ettevõtjate liidule, ametkonnale kohe-kohe rohkem raha vaja, et paremini valmistuda. Iga mõistlik juht teeb selles olukorras oma peas oma väikese riskianalüüsi, hinnates ühe või teise stsenaariumi realiseerumise võimalikkust. Vaist ja kogemus ütlevad, et enamasti on ohuhinnangud ülehinnatud ning riskid ei realiseeru.

Lisaks, ressursside piiratus sunnib valikuid tegema: kõigeks valmistuda pole lihtsalt võimalik. Paraku kõikidest võimalikest ohtudest mingid või mõned aga siiski realiseeruvad. Siis ilmub muidugi alati mingi ekspert, huvigrupp, nõunik, analüütik või ametkond, kes teatab: «Ma ju ütlesin!» ja mainib kindlasti ka enda aastatepikkust alarahastust. Tähelepanuta jääb siin, et eksperdid, kes hoiatasid realiseerumata ohtude eest, on sel hetkel vait ning neid on palju (ja ka nemad võivad muide olla alarahastatud).

Tõesti, epidemioloogid, viroloogid ja teised tervishoiueksperdid, kes hoiatasid ülemaailmse pandeemia eest, saavad praegu öelda: «Ma ju ütlesin!» Need, kes hoiatasid majanduskriisi, vulkaanipurske, näljahäda või maad tabava komeedi eest, seda praegu öelda ei saa. Hästi, võib ju öelda, et meil on vedanud sellega, et järjekordne majasuurune asteroid on Maast lähedalt mööda lennanud. Või et meid pole tabanud mõni muu väga ebameeldiv kriis, nagu konteinerlaeva Suessi kanalisse risti kinnijäämine, mis võimendaks olemasolevaid kriise. Ja kriisid, nagu teame, võivad pealegi võimendudes kutsuda üksteist esile.

Siin on oma arvamus tuntud Norra polaaruurijal Roald Amundsenil, kelle kõige kuulsam tsitaat on: «Vedamine on see, kui sa ei jäta midagi juhuse hooleks.» Tõesti, tema viimsete detailideni läbimõeldud ekspeditsiooni lõunapooluse vallutamiseks on palju analüüsinud mitte ainult maadeavastajad ning polaarseiklejad, vaid ka tõsised organisatsiooniteoreetikud ja juhtimiseksperdid. Ilmselgelt ei olnud Amundsen jätnud midagi juhuse hooleks. Ajaloolise õigluse huvides siiski meenutame, et Amundsenil oli korraga käsil ainult ühe pooluse vallutamine...

«Kriis» on sõna, mida õnneks või kahjuks kasutatakse liiga kergekäeliselt. Põhiliselt mõeldakse selle all mingit ootamatult toimuvat ning kiiresti kontrolli alt väljuvat sündmust. Koroonakriis on kriis selle sõna algses tähenduses, energiakriis praegu veel kriisi mõõtu välja ei anna. Julgeolekukriis õnneks samuti veel mitte. Vähemalt seni, kuni lääneriigid tegelevad lahenduste otsimisega, on see kriis alles ennetusfaasis. Valitsuskriis? No ma ei tea... Või siis on juba mitu järjestikust valitsust kogu aeg kriisis.

Siiski, meenutame uuesti, et kriisidel on mõnikord halb omadus üksteist tekitada, üksteiseks üle minna ning ebameeldival viisil kombineeruda. Iga valitsus saab hakkama, kui käsil on üks kriis korraga, aga õnnetused käivad ikka hulgakaupa. Looduskatastroof võib halva kriisijuhtimise tõttu muutuda näljahädaks, näljahäda võib viia sõjalise konfliktini, ning majanduskriis on tavaliselt juba sellise kobarkriisi kõrvalmõju. Kriisidel on ka kombeks laieneda: kõige tõenäolisem on sõjalise konflikti võimalus riikides, kelle naaberriigis sõda juba käib (näiteks Balkani sõjad Jugoslaavia lagunemise järel, millele suudeti piir panna alles rahvusvahelise sekkumisega Kosovos).

Hea kriisiennetus püüab selliseid kaskaade varakult ette näha ning aegsasti riske maandada. Koroonakriisi järellainetuses on ennustatud tervishoiusüsteemi kokkuvarisemist, majanduskriisi, hariduskriisi, vaimse tervise kriisi ja veel muudki. Ehkki kõik need valdkonnad on šokist mõjutatud, on vähemalt siiamaani õnnestunud kiiret eskaleerumist vältida.

Tundub, et Euroopa Liitu on tavaks ikka kasvõi moe pärast kritiseerida selle liigse aegluse ja ülereguleerituse tõttu. Ometigi tuleb tunnustada, kui kiiresti selline 27-pealine keeruline moodustis tegutses, et ennetada koroonakriisi üleminekut majanduskriisiks. Meid ennast on Euroopa Liidu efektiivne kriisiennetus igatahes ootamatult tabanud, igatahes pidime väga kiiresti tegutsema, et välja mõelda, mida teha Euroopast siia saabunud taasterahastuga.

Kui energiakriis tõesti kriis on, siis on see nõndanimetatud hiiliv kriis, mis on pikka aega jõudu kogunud, tähelepanuta jäänud ning mis halbade valikute ning olukordade kokkusattumisel võib omakorda tekitada või võimendada ja pingestada teisi valdkondi, näiteks julgeolekut või majandust. Praeguseks hakkame juba aru saama tänase olukorra tekkepõhjustest ja aina enam mõistame, et õigel ajal on jäänud tegemata olulised strateegilised otsused. Ehkki nüüdseks on peaaegu igaühest meist üleöö saanud energeetikaekspert, pole see keeruline, vanamoodne ning vähe erutavaid elamusi pakkuv valdkond varem erilist tähelepanu pälvinud. Mingid igavad insenerid on aeg-ajalt küll rääkinud CO₂ püüdmisest, desünkroniseerimisest, hüdroakumulatsioonist või vesinikelementidest, või sellestki, et viimane pakkuja määrab hinna, kuid see kõik nõuab auditooriumilt liiga palju süvenemist ning eelteadmisi.

Heast ettevalmistusest, kvaliteetsest ning hästi organiseeritud süsteemist on kasu, kui seda korralikult juhtida.

Aga inimesed, kellele teravatt-tundide teisendamine megavatt-tundideks on aeganõudev ülesanne, taipavad hoobilt, et nende elektriarvel on suurusjärgu võrra suurem arv. Korraga saavad kõik need mõisted hoomatavama sisu: suurem megavatt-tunni hind on suurem elektriarve. Kui aga Eestisse ei jõua piisaval arvul teravatt-tunde, siis on tuba pime. See ongi energiajulgeolek. Energeetikas toimuv on hea näide, kuidas suur ja keeruliste seostega nähtus muutub kiiresti isiklike valikute ja vastutuse küsimuseks. Paradoksaalselt võib selleaastast veevaest ning tuuletut talve tänada, sest kombineerituna kõrgete gaasihindadega annab see lõpuks ometi võimaluse energiajulgeoleku, varustuskindluse ning keskkonnamõju küsimused tõsiselt kätte võtta.

Tahtmata pisendata raskustesse sattunud perede või pensionäride majandusmuresid, arvan siiski, et täiemõõdulise kriisi jaoks on vaja suuremat šokki. Näiteks mu igasuguste sotsiaalsete näitajate järgi keskklassi kuuluv riigiteenistujast sõbranna kurtis, et unustas oma eramajal jõulutuled põlema, kui kaheks nädalaks Sri Lankale puhkama läks, ning saabudes ootas teda kolmekohaline elektriarve. Ütlesin talle, et niikaua kui ta saab endale lubada nii kahenädalast jõulupuhkust kui ka eramaja, on selline elektriarve ikkagi vaid ajutine ebamugavus. Aga meenutagem siiski, et kriisidel on omadus suurendada varanduslikku lõhet, kõige rohkem kipuvad kannatama need, kes olid juba enne kõige haavatavamad.

Siiski, võib-olla peaks lootma, et elektrihinnad niipea ei alanegi, et fookus veel mõnda aega energeetikal püsiks. Muidu unustame jälle algpõhjused ja lükkame otsuseid edasi nagu katuse parandamist: suvel pole vaja ja talvel ju ei saa! Sest kes mäletaks praegu veel 2015. aasta migratsioonikriisi? Või mida me sellest õppisime?

Kliimakriis on kindlasti hiiliva kriisi kõige parem näide. Ühe lumeta talve või erakordselt tugeva tormi võib juhuslikuks lugeda ning loota, et see enam või vähemalt niipea ei kordu. Pikaajalised mõõtmiste aegread on märksa raskemini tõlgendatavad kui igakuine elektriarve või koroonatesti positiivne tulemus. Trendid on vähem hoomatavad. Inimesed ajavad segamini ilma ja kliima. Ebatavaliselt soe ilm on mõnus ning ebatavaliselt tuuline ilm on ajutine ebamugavus. Aina tihedamini korduvad ebatavaliselt soojad või tuulised ilmad viitavad kliimamuutustele, kuid väljuvad meie igapäevase elutunnetuse raamest.

Minul endal on olnud võimalus kliimamuutust väga vahetult ning selgelt kogeda. Olen viis aastat käinud igal suvel Arktikas välitöödel. Mul on seal oma kindlad kohad, kuhu ma naasen liustike sulavee liikumist mõõtma. Kui ma katsepaika tagasi lähen, avastan taas, et liustik on umbes kakskümmend meetrit lühemaks sulanud. Täheldan, et täpselt selles kohas, kus ma praegu mudas või kiviklibus seisan, oli eelmisel aastal jää.

Sellist vahetut kogemust kliimamuutustega on väga vähestel. Energiakriisi tajub inimene vahetult, kui tuled kustuvad ära. Toidukriisi tagajärjel jääme nälga. Pandeemias haigestume ise või haigestuvad meie lähedased ja see on samuti väga vahetu kogemus. Kliimamuutuste mõju on aga kaudne, seosed halvasti hoomatavad ning mis põhiline, see puudutab meid väga pika viitega. Kui igal inimesel oleks tagaaias oma väike, iga aasta üha väiksemaks sulav liustik, oleks seosed selgemad ning lihtsam isiklikke valikuid teha.

Pandeemia on tõstnud tähelepanu alla inimeste isiklikud valikud, sealhulgas omavastutuse küsimuse. Vaktsineerimine on ennast ajaloos hästi tõestanud meede epideemiate ja pandeemiate ennetamiseks. Praegune koroonasurmade, nakatumiste ning hospitaliseerimise statistika toetab seda väga ühemõtteliselt. Vaktsineerimise ning nakatumise vaheline seos on tunduvalt lihtsam kui iga üksiku indiviidi tarbijavalikute ning elustiili seos kliima soojenemisega. Ometi on üksikisiku tasandil ka seda teinekord keeruline hoomata. Inimese aju on üles ehitatud nii, et tõenäosustega on meil keeruline opereerida, kui me just statistikud ei ole. Milline on tõenäosus, et ma nakatun koroonapiirangutevastasel meeleavaldusel koroonaga, võrreldes tõenäosusega, et ma sinna minnes jään bussi alla? Ja kui suur on see võrreldes tõenäosusega, et ma jään bussi alla ning nakatun koroonaviirusega samal ajal? Indiviidi tasandil on need tõenäosused tegelikult kõik üsna väikesed ning suurte arvude seadust tajutakse väga vahetult vaid intensiivraviosakonnas.

Tartu Ülikooli Kliinikumi koroonaosakond.  Foto: Kristjan Teedema

On väga-väga ebatõenäoline, et inimene sureb vaktsiini kõrvalmõjude tõttu. Samas, on siiski ka vähetõenäoline, et ta sureb koroona tõttu. Pealiskaudne terviseandmete analüüs ütleb meile, et kõige tõenäolisemalt sureb vaktsiinivastane hoopis südame-veresoonkonnahaigustesse, mille üheks põhiliseks riskiteguriks on ülekaal, Eesti üldse kõige suurem terviserisk. Olgu siin tõe huvides siiski kohe märgitud, et südame-veresoonkonnahaigustesse sureb kõige tõenäolisemalt ka tõhustusdoosi juba kätte saanud inimene (kuid sama tõenäoliselt mitte tõhustusdoosi pärast).

Vaikselt-vaikselt on Eesti rahvas kehakaalu kogunud ning oleme nüüd juba peaaegu Euroopa kõige paksem rahvas. See on muide käinud käsikäes samuti märkamatult kulgeva majanduskasvuga. Vaevleme nüüd arenenud maailma tõbede käes. Tüüpiline hiiliv kriis, mis lihtsasti tähelepanu alt välja jääb: aeglaselt üha kõvemini pitsitav püksivärvel või trepp, millest ülesronimine nädalast nädalasse järjest väsitavam tundub, ei loo selget seost igapäevaste valikute ning vastutuse vahel. Puudub selge välisvaenlane, kelle vastu koonduda, ning sarnaselt energiakriisiga pole see teema eriti huvitav ka. Igavad arstid räägivad igavat juttu, et tuleb vähem süüa ja rohkem liikuda. Ja kedagi teist, näiteks valitsust, on omaenda elustiilivalikutes raske süüdistada. Valitsus ei sunni ju kedagi liiga palju sööma. Ja valitsus ei sunni kedagi liftiga sõita, kui saab minna ka trepist.

Rasvumisepideemia ei anna võimalust süsteemi vastu võidelda ja end kangelasena tunda. Ühesõnaga, igav. Pealegi jaotuvad rahva lisakilod riigis suhteliselt ühtlaselt erinevate sotsiaalsete kihtide, huvigruppide ja maailmavaadete vahel: paksuks lähevad nii lapsed, naised kui mehed, rikkad, vaesed ning keskklass, liberaalid ja konservatiivid ning ka need, kes arvamusküsitlusel parteilise eelistuse kohta panevad linnukese kasti «ei oska öelda». Seega pole ka valimistel selle teemaga midagi peale hakata.

Ja nüüd üks praeguses julgeolekuolukorras veidi ebapatriootlikuna kõlav mõte: juhul kui tõeks peaks osutuma meie kõige kurvem julgeolekustsenaarium, kineetiline sõjaline konflikt, on ikkagi kõige tõenäolisem, et selle jooksul sureb enamik elanikke elustiilihaigustesse – vale toitumine, alkohol, tubakas.

Ilmselt on meil veel valdkondi, mis kannatavad otsuste edasilükkamise ning pika perspektiivi puuduse tõttu. Paljud neist valdkondadest on liiga keerulised, et tavakodanik suudaks üksikasjadesse süveneda. Aga kriisidel on õnneks või kahjuks palju ühiseid jooni, mis teeb võimalikuks eelmistest kordadest õppimise ning parema ennetamise. Näiteks logistika (kuidas ravimeid, kaitsevahendeid, toitu ja vett või inimesi kiiresti õigesse kohta toimetada või kuidas tagada piisav varustatus) mängib olulist rolli erinevat tüüpi kriiside haldamisel. Samuti kommunikatsioon, andmete jagamine osapoolte vahel ja toimivad käsuahelad.

Ühendkuningriik reageeris väga kohmakalt ja aeglaselt pärgviiruse epideemia esimesele lainele, nakatumisnäitajad olid kõrged, haiglad ülekoormatud. Samas on Ühendkuningriigi tervishoiusüsteem üks maailma paremaid (UCH ehk Universal Health Coverage’i indeksi järgi). Seda nii rahastuse, tervishoiuteenuste kvaliteedi kui ka teenuste kättesaadavuse osas. Vigu tehti eelkõige juhtimises ja otsustamises, õieti otsustamatuses. Samas suudeti hiljem Ühendkuningriigis väga eeskujulikult läbi viia esimese massvaktsineerimise laine: varustus, transport, vaktsiinide säilitamine, inimeste teavitamine, vabatahtlike värbamine, kõik töötas eeskujulikult – nad õppisid esimese laine ajal tehtud vigadest.

Iga epideemia on natuke erinev, isegi kui epidemioloogilised mustrid korduvad ning tulevad ekspertidele tuttavad ette, võivad erinevused olla näiteks varustuskindluses.

Ühesõnaga, heast ettevalmistusest, kvaliteetsest ning hästi organiseeritud süsteemist on kasu, kui seda korralikult juhtida. Ehk siis: meil võib olla maailma parim armee maailma parima tehnikaga ning võivad olla maailma parima väljaõppega mehed ja naised, aga kui väejuhataja ei julge otsustada või otsustab valesti, pole sellest suuremat kasu.

Kriisid muidugi ei lähe alati plaanipäraselt ja päris sama mustriga ei kordu kunagi. Iga epideemia on natuke erinev, isegi kui epidemioloogilised mustrid korduvad ning tulevad ekspertidele tuttavad ette, võivad erinevused olla näiteks varustuskindluses: koroonaepideemia on esimene selline, kus nakkuse leviku vältimiseks suleti terved suured kaubasadamad. Erinevused võivad olla inimeste käitumises (vaktsiinivastasuse selline ulatus arenenud riikides tuli ilmselt paljudele meditsiinitaustaga ekspertidele üllatusena), kommunikatsioonivahendite kättesaadavuses (sotsiaalmeedia roll selles epideemias oli eelmistest erinev).

Tehnoloogia areng ning selle kasutamisviiside paljusus on kindlasti üks kriiside ennetamise ja haldamise võimalus või risk (olenevalt siis tehnoloogia kasutamisest kas kriisi haldamise või eskaleerimise tarbeks). Näiteks on tehnoloogia kättesaadavus teinud võimalikuks kiire andmevahetuse, suurandmete analüüsi ja seetõttu paremad teadmispõhised otsused. Käimasoleva tervisekriisi kõige suurem tehnoloogiline saavutus on muidugi vaktsiinid ise. Mitte kunagi varem pole suudetud nii kiiresti vaktsiine arendada ja mis veelgi olulisem, neid masstoota, samuti sellises koguses nii lühikese ajaga tarnida. Ma tean, meie tähelepanu on praegu ühel õnnetul külmlaol, aga globaalses plaanis on see siiski vähetähtis seik, mis tuleviku ajalooõpikutes jääb kindlasti pärgviiruse pandeemiat käsitlevast peatükist välja. Tehnoloogilise riski puhul saab selles tulevikuõpikus ilmselt mainida infojulgeolekut ning sotsiaalmeediat, mille mõju on olnud suur, aga väga keeruliste põhjus-tagajärg ahelatega.

Julgen ennustada, et infojulgeolek ja küberjulgeolek on tulevikukriiside olulised komponendid, eskaleerijad ja käivitajad. Näiteks ajal, kui Euroopa riigid valmistusid tarnima esimesi vaktsiinisaadetisi, toimusid nende riikide ravimiametitele Põhja-Koreast ja Venemaalt algatatud süsteemsed küberrünnakud. Eelmise aasta kevadel halvasid häkkerid terve USA idaranniku kütusevarustuse, rünnates Colonial Pipeline’i arvutivõrku, varastades andmeid ning nõudes lunaraha. Aasta varem Maerskile korraldatud küberrünnakud põhjustasid 300 miljoni suuruse majanduskahju ning halvasid varustusahelad, kuid on avalikkuse tähelepanu saanud palju vähem kui üks kanalisse risti-põiki kinni jäänud kaubalaev. Ja just neil päevil, kui Euroopa riigid üritavad hallata halvast kütusevarustusest ning kõrgetest energiahindadest tingitud rahulolematust, toimuvad massiivsed koordineeritud küberrünnakud Lääne-Euroopa sadamate naftaterminalidele. Teile, kes te üle kõige kardate julgeolekukriisi ja sõjalist konflikti, võib lohutuseks öelda, et sõda juba niikuinii ammu käib.

Küberkaitse on samuti valdkond, millesse on inimestel ilma eksperditeadmisteta keeruline süveneda. Uskuge, see võib olla veel keerulisem kui desünkroniseerimine, hüdroakumulatsioon, vesinikelement või elektribörs. Jällegi on see põhjus, miks küberohtudest võidakse liiga kaua mööda vaadata: seda on raske hoomata, siduda iga indiviidi isikliku vastutusega ning üksikisikul on seda raske mõjutada. Aga vist ükski julgeolekuekspert ei kahtle, et milline riskistsenaarium ka iganes realiseerub, sisaldab ta endas olulise komponendina infooperatsioone ning küberrünnakuid, nii militaar- kui ka tsiviilobjektidel.

Uute tehnoloogiate puhul teeb riskide analüüsi keeruliseks suur määramatus. Me oskame üsna hästi ennustada, mis juhtub, kui kütuserong rööbastelt maha sõidab, mida tuleb teha ja kes vastutab. Sest raudteetransport on vana tehnoloogia. Uute tehnoloogiate puhul on riskide mõju ja ulatust palju keerulisem ette teada. Ma olen kindel, et katsed kasutada sotsiaalmeediat ning andmeanalüütikat avaliku arvamuse mõjutamiseks, vastuseisu tekitamiseks, usalduse ja sidususe vähendamiseks üllatasid ka eksperte. Ka neid, kes hüüavad praegu: «Ma ju ütlesin!», sest vähemalt detailides ei olnud nad küll selleks valmis. Aga me õpime tasapisi ka nende julgeolekuriskidega toime tulema. Pärast rohkem või vähem valusaid õppetunde oskame paremini kaitsta oma kriitilist taristut, ennustada valeinfo levikut, leida paremad viisid infooperatsioonide tõkestamiseks.

Julgen seda väita, sest nagu öeldud, kõigil kriisidel on ühiseid jooni ja juba tehtud vead pakuvad õppetunde ohu korral paremaks tegutsemiseks ka teistes valdkondades. Kas me saame koroonakriisist õppida energiakriisi lahendamiseks? Jah, kindlasti. Näiteks kuidas paremini oma kavatsusi kommunikeerida, kuidas paremini andmeid jagada, kuidas paremini tagada tarneahelate usaldusväärsus. Riigil on siin võimalus riskianalüüsiks, mis oleks ametkondadeülene ja võtaks arvesse ka rahvusvahelist kogemust. Ka võime eelmistest kriisidest õppida on erinevatel riikidel erinev. Näiteks kõigil Euroopa riikidel on kriisiplaanid epideemiatega toimetulemiseks, aga ainult 12 Euroopa riiki täiendasid oma plaani 2009–2010 seagripi epideemia järel. Üks nördinud kriisiekspert väitis mulle hiljuti oma koduriigi kohta, et riigis on riskiregister täiesti olemas: see võetakse kord iga kahe aasta tagant välja, kui seda tuleb seaduses ettenähtud korra järgi uuendada. Muul ajal keegi seda ei vaata. Ehk siis plaanidest on kasu vaid siis, kui neid ka täidetakse või vähemalt nende olemasolu kriisi puhkedes meelde tuleb.

Kindlasti aitab meid ühtse eesmärgi leidmine ning iga üksikisiku selgem roll julgeoleku tagamisel: tema arusaamine vastutusest ning võimalusest keeruliste olukordade lahendamisele kaasa aidata ning iga indiviidi parem ettevalmistus kriisiolukordadeks. Sest paradoksaalselt võib kõrgtehnoloogiliste rünnakute tagajärjena meie võimalus tehnoloogiat kasutada olla väga piiratud. Kui (kasvõi lühikeseks ajaks) halvatakse eluliselt olulised teenused ja taristu, on iga üksikisiku, perekonna või kogukonna toimetulekuoskused, moraal ja isiklik vastutus esmatähtsad. Seega, varuge kuivaineid ja vett, et vähemalt 72 tundi ilma välise abita vastu pidada. Tuletage endale aeg-ajalt meelde ellujäämis- ja esmaabioskused. Aidake oma naabreid. Leidke kasvõi natukenegi aega, et teha vabatahtlikku tööd. See suurendab kogukonnatunnet. Hädaolukorras on hea, kui usaldussidemed on juba loodud ning suhtevõrgustikud toimivad. Suhelge ja võtke sõnumeid vastu. Soetage endale raadio. Ei, mitte see, mida te internetis arvutiga kuulate. Raadio on tegelikult selline väike kast, mis töötab patareidega. Mäletate veel? Patareisid varuge ka.

Pärast valusaid õppetunde oskame paremini kaitsta oma kriitilist taristut, ennustada valeinfo levikut, leida paremad viisid infooperatsioonide tõkestamiseks. Foto: Margus Ansu