Küllike Rooväli.

FOTO: Peeter Langovits.

TV 3 ajakirjanik Küllike Rooväli võrdleb EKA maja võidusambaga ja leiab, et täpselt samamoodi nagu omal ajal sambaga on ka nüüd kuulutatud üheselt ainuõigeks arvamus, et tuleb just selline klaasloss just Laikmaa ja Gonsiori tänava nurgale.

Pressiteate pealkirjas kirjutab kunagine hea kolleeg, nüüdne riigikontrolli hääletoru Toomas Mattson: «Vabadussõja võidusamba hädad tõi kaasa ülepeakaela tegutsemine.» Järgneb pikk ja kuiv rida fakte, kuidas ja mida tehti, kuigi nii poleks tohtinud teha. Tekst on ilma ühegi emotsioonita, aga tekitab lugejais piisavalt tundeid. Sest kord on juba nii, et kõik aruanded, aktid ja uurimistoimikud on oma siivutus alastuses parimateks paladeks tagantjärele tarkadele, kuid valusaks noa haavas pööramiseks asjaosalistele endile. Vähesed neist aga oskavad vigadest õppida.

Praegune haridusminister, samba rajamise aegne kaitseminister Jaak Aaviksoo on pidanud vabadussammast kui oma risti kandma aastaid ja kannab seda edasi ilmselt Eesti ajalooõpikuis läbi kõigi tulevaste aegade. Sellele vihjas ka Postimehes samba rajamise üksipulgi avalikkuse ees lahti harutanud riigikontrolli juht Mihkel Oviir.

Sambasaaga anatoomia tundub paljudele kõrvaltvaatajatele nagu ekskursioon lihakombinaati – kui tead, kuidas vorst valmib, siis sa seda enam süüa ei taha. Vorsti ja vabadussamba vahe on aga see, et vorsti saame valida ja vahetada, sammast aga enam mitte.

Et eelmiselt kaitseministrilt Jürgen Ligilt päranduseks saadud samba rajamise lahing Aaviksoo juhtimise all just nii lõppes ja mitte teisiti, pole Eestimaal uudis kellelegi. Küll aga on koledad «vorstiteo» üksikasjad ja kõige selle juurde kuulunud koletu raharaiskamine.

Iseteadvuse tehas

On siis ikka vaja seda nuga lahtises haavas pöörata? Ilmselt soovitaks nii mõnigi halb asi unustada, sambale kulunud rohkem kui kaheksa miljonit eurot koolirahaks kuulutada ja uute projektidega tegeleda. Seda aga Aaviksool just nüüd teha tulebki. Kui Ligilt sai ta päranduseks suurejoonelise sambaplaani koos riikliku käsu ja kindla tähtpäevaga see püsti panna, siis uuel ametipostil ootas teda ees juba uus «kingitus» eelmiselt haridusministrilt Tõnis Lukaselt ja seegi koos viitsütikuna tiksuva stopperiga.

See on nii suuruselt kui hinnalt juba märksa kopsakam projekt – Eesti Kunstiakadeemia 16-korruseline peahoone ehk sõna otseses mõttes õhulossi ehitamine. Ja üsnagi ootamatult on see muutunud samasuguseks proovikiviks, mida, nagu sambaehitustki, jälgib kotkapilgul pea iga Eesti koduperenaine.

Kunstiakadeemia rektori Signe Kivi unistustes seebimullina Tallinna kaubamaja, Tallinki hotelli ja City Plaza vahele paisuva majaprojekti tõeline ilu pidi avanema siis, kui näete õhtuses pimedas linnas valgustatud ja läbikumavat maja. Umbes samamoodi kirjeldati omal ajal ka Vabadussõja võidusamba konkursi võidutööd. Sedasama, mille valgustamine ja ventileerimine ainuüksi läheb aastas maksma muinasjutulise summa.
Millegipärast on meie põhjamaisel pimedas elama harjunud rahval vähe traditsioonilisest koldetulest kusagil eluaseme nurgas. Igatseme õhulisust ja valgust, sära ja soojust, mis on ka mõneti arusaadav. Seda aga siiski mingi mõistlikkuse astmeni. Loodus- ja füüsikaseadused seavad meie kliimas omad piirid.

Nii on vabadussambast saanud objekt, milles on spetsialistide sõnul suvel päikesega kuumust ja niiskust rohkem kui keskmises sajakraadises Soome saunas, ning kogu seda ilu peab kallite seadmetega ventileerima ja jahutama. Talvel tuleb seda aga kütta samamoodi nagu vorstivabriku katlamaja, kus piltlikult väljendudes peab tuli kogu aeg all olema. Nii on sadu aastaid või koguni igavestigi kestma pidanud iseseisvuse mälestusmärgist saanud sisuliselt väike tehas, mis huugab nii ööd kui päevad, toodab aga vaid rahvuslikku eneseteadvust. Või siis ohtlikult eksimatut iseteadvust. Oleneb, kuidas keegi seda näha soovib. Ja arve on keskeltläbi 5000 eurot kuus.

Kas Palmi ohvrist piisab?

Selliste kuludega maja ei tahaks endale ilmselt mitte keegi, kes on pidanud kunagi elama kehvasti soojustatud hoones. Aga just selline on ka meie uus suurprojekt, mis Aaviksoo uues majapidamises otsekui pooleldi peremehe tahtmata kasvab ja kogub. Kunstiakadeemia veel ehitamata hoone.

Kuigi kunstiakadeemia naaber Ester Palm ohkab, et temast on saanud peaaegu kogu eesti kunsti vaenlane, võib sitke vanaproua osutuda kunagi ehk hoopis riikliku autasu vääriliseks. Miks? Aga miks ka mitte, sest 80 aastat maamunal elanud inimese kainet mõistust, mis kutsuks pompoossest plaanist loobuma ja maa peale naasma, jääb sarnaselt sambaga vajaka ka selles projektis. Ehk teadmist, et «ei seedrid, ei palmid, ei kasva me maal…» tuleb ilmselt ammutada Palmi-proua elukogemusest.

Täpselt samamoodi kui oli omal ajal sambaga, on ka nüüd kuulutatud üheselt ainuõigeks arvamus, et just selline klaasloss just sinna, Laikmaa ja Gonsiori tänava nurgale tuleb. Ja kõik, kes seda takistavad või midagi muud arvavad, on saatanast. Argumentidena on käibel lapsikud Nõukogude aja algkooli ajalooõpikute stiilis klassiviha ärgitavad ähvardused, et «kui meie sinna kooli ei tee, teevad ärimehed sinna oma torni ikkagi» jne.

Keegi ei vaidle, et noored kunstnikuhakatised vajavad valgust, et kasvada ja luua. Kas see vegetatsiooniprotsess saab aga toimuda tõesti vaid selles kasvuhoones? Kahtlen, kas tulevased põlved jaksavad kinni maksta kunstnikku, kelle eluskaalu kasvatamise kilo saab olema kulla hinnas. Peaaegu nagu Luunja kurk, mis laiutab kunstvalguses ja -soojuses küpsenuna poeletil, šokeerides ostjat oma ülikõrge hinnaga.

Nii saab kunstiakadeemiast tavalise noorte kunstnikutaimede kasvatamise triiphoone asemel erilisest kristallist kasvumaja, kus kevadise päikese kerkides saab aga täisväärtuslikuks kunstnikuks küpseda ilmselt vaid hirmkallite jahutavate kliimaseadmete abiga.

Tallinna Tartu Ülikool

Kui vaadata arhitektuurivõistluse võidutööd, siis on see igal juhul etem kui meie staarsamba omaaegne võidukavand. Aga. On üks «aga». Seda võidutööd pole maja praeguses projektis enam üldse nii palju alles, kui kunstiakadeemia tahaks. Pole enam sellist doosi klaasi, õhulisust, valgust ja sära. On üsna keskmine kesklinna «plaasa» teiste omasarnaste vahel. Otse Tallinna ühe koledaima väljanägemisega maja, Viru keskuse kõrval.

Kas tõesti saame siis ka Tallinna kunstiakadeemia näol oma ilmetu «Tartu Ülikooli», nagu said tartlased oma südalinna «Tallinna Ülikooliks» hüütava Eesti suuruselt teise kolekaubamaja?

Mäletate veel vabadussamba reklaamimiseks kasutatud kirjeldusi? Seda valgusest läbikumavat valatud klaasplokkidest ehitist? Klaasplokkidest, mis osutusid hiljem õhukese klaasiga kaetud konikirjalisteks pleksiklaasikäkkideks, mis mõranesid ja lagunesid, nii kuis ise tahtsid. Või võtsid kohati koerte jalutusplatsidele omase kollase lume tooni. Seda põhjamaiselt karget valgust, mis vahel ka süttiks, mitte ainult ei kustuks, püüti sambasse vangistada kaugelt üle poole aasta.

Nüüd on Aaviksool siis käes juba teine riiklikult oluline kondiproov. Ilmselt mõistab minister ja ministeerium oma pilvemajas hõljuvatest kunstnikuhingedest selgemini riski, mida tähendab sellise projekti alustamine olukorras, kus pole ei raha, kindlust eurotoetuse saamiseks ega ka naabrite nõusolekut. Ja ehituse alustamise garant pole tegelikult üldsegi mitte Ester Palm, vaid teadmine, et kui hirmkallist maja ei saada valmis teatud kindlaks tähtpäevaks, mida ei saa edasi lükata, nagu vabadussamba avamist, tuleb 12 miljonit eurot eurotoetust, kui see praegu saadaksegi, pärast ikkagi tagasi maksta.

Maja lõpuni ehitamiseks pole koolil raha aga niikuinii. Ainus võimalus seda juurde hankida oleks pool majast juba praegu ette ärideks ära müüa-rentida. Mis muudaks kogu projekti muidugi mõttetuks.

Lahinguvõimetu objekt

Üldrahvalikku korjandust pole seekord samuti mõtet korraldada, sest hinnaklass on natuke teine kui vabadussambal, mille maksumuseks kujunes kokkuvõttes umbes 8,5 miljonit eurot. Kool ise on oma unistustemaja hinnasildile kirjutanud ilma maksudeta 26,3 miljonit eurot, projektile ekspertiisi teinud firma OÜ EKE Nora pakkus aga läinud aasta lõpukuudel realistlikumaks variandiks 33,9 miljonit eurot. Kroonides oleks see olnud 527,6 miljonit. Ainult veidi üle poole miljardi. Lisame veel käibemaksu ja saamegi kokku 633,1 miljonit krooni.

Ja taas läheb mõte seda rada, et kas ülikoolilinnak Viimsi või mis iganes muu linnaserva suurel ja kaunil krundil, ehitatuna energiasäästlikuna, soojapidavana ning tänapäevaste tehnoloogiatega, poleks igati õigem ja ausam ka tulevaste kunstnikepõlvkondade suhtes. Kes siis veel võiks õpetada noortele kokkuhoidlikkust ja vastutustunnet. Muidu jääbki tunne, et pedagoogiliselt on meie kõrgemas kunstiõpetuses olulisim linnasüdame kära, Kuku klubi lähedus ja arutu pillamine.

Oma Postimehes ilmunud artiklis «Soovmõtlemine varjutas kaine mõistuse» vihjas riigikontrolör Mihkel Oviir kaudselt ka kunstiakadeemiale, kui märkis, et «loodetavasti suudavad riigiasutused edaspidi vältida kaitseministeeriumi viga ega luba alustada unikaalsete, tehniliselt uudse lahendusega objektide ehitamist enne projektidokumentatsiooni täielikku valmimist ja aktsepteerimist». Hea soovitus. Loodetavasti sobib see ka Eesti Rahva Muuseumi, Saaremaa silla ja teiste hiidprojektide algatajatele.

Omalt poolt lisaksin palve enne ehituse alustamist veel kord raha üle lugeda. Erinevalt sambast, mis oli kaitseministeeriumi eelarvereal kirjas kui lahinguvõime loomiseks vajalik objekt, pole kunstiakadeemia jaoks kusagil vedelemas liigset sadat miljonit. Isegi mitte kroonides.