Hendrik Vosman.

FOTO: Mihkel Maripuu

Araabia kevad on Liibüas aastaga kõik pea peale pööratud. 2011. aasta algul oli Liibüa maa, kus kõike kontrollis üks hullumeelne kolonel. Nüüd on Liibüa maa, kus kontroll on jagunenud nõrga valitsuse ja sadade rühmituste vahel, kes kõik on oma sõna õigsuses veendunud. Ülestõusnud peavad end kangelasteks, sest nad kukutasid Gaddafi. Nad hoiavad korda riigis, kus seniseid korrahoidjaid – sõjaväge ja politseid – pole suuresti olemaski.




Ülestõusnute salgad on riigi ja suuremates inimasustustes linnaosad oma läänideks jaganud. Nad klaarivad arveid otse tänaval, lasevad Kalašnikovidel laulda ja hirmutavad tavainimesi. Nad hoiavad tuhandeid, sageli suvaliselt arreteeritud inimesi vangis, kus täidavad kinnipeetavate aega neid piitsade, kaablite ja elektrisurakatega motiveerides.

Liibüas valitsuse ja parlamendi rolli täitev Rahvuslik Üleminekunõukogu on Tripoli langemisele järgnenud poole aasta jooksul osutunud jõuetuks: pole suutnud veenda võitlejaid relvi maha panema ega ehitada üles ministeeriume, kohtusüsteemi ja muid riigiasutusi või peatada korruptsiooni. Rahandusminister ise tunnistab, et Gaddafi naftamiljonid Euroopa pankades, mis nüüdseks on lahti külmutatud, on Liibüasse jõudes kadunud põhjatusse auku: vana režiimi korruptiivsete ametnike taskutesse või tagasi välismaale, smugeldatuna sadamate kaudu riigist välja. Peatada valitsus seda aga ei suuda, sest sadamate üle neil kontrolli pole. Uue raha sissevoolu nad muidugi ka peatama ei kipu.

Riigipea Mustafa Abdul Jalil tunnistab, et üleminekunõukogu on vigu teinud ja vajalikke reforme edasi lükanud, samas näeb süüd ka relvarühmitustel, kes miskipärast ei taha enam tsiviilellu naasta. Üks säärase rühmituse liige ütles, et paneks relvad maha kohe, kui oleks olemas keegi, kes korra tagamise üle võtaks.

Asjade seis tundub seega üsna nadi. Kadunud on see optimism, mis lubas naiivikutel (nagu siinkirjutajagi) mullu augustis väita, et «Liibüa eelis on see, et saab riigi ülesehitamist alustada nullist ning tänu Iraagile on neil värskelt teada, milliseid vigu vältida» (PM 26.08.11).

Siiski on aasta ühe revolutsiooni algusest ja vaid kolm kuud uue valitsuse tööle asumisest liiga lühike aeg, et ennustada tohutu ümberkujunduse tulevikku. Pigem tuleks meeles hoida Abdel Monem Said Aly ütlust mullu oktoobrist. See Egiptuse politoloog märkis, et termin «araabia kevad» pole päris täpne – Lähis-Idas järgneb talvele kohe suvi ja kahe aastaaja vahetumisest annavad märku vaid liivatormid.

Liibüalik kaos ja ebakindlus on need märksõnad, millega vähemalt lähitulevikus arvestama peab.