Juhtkiri: haldushirm

Väikevaldade liitumine sõltub omavalitsusjuhtide aktiivsusest
 

Kui vaadata neid kogemusi, mis saadud valdade vabatahtlikul liitumisel, siis tundub, et vähemalt praegustes Eesti oludes ongi see ainus võimalus haldusreformiga kuidagi edasi liikuda.

Tõsi, neid kogemusi pole nii palju, et neist mingeid järeldusi teha, kuid enamik neist on siiski positiivsed. Ning kui valida on tardumuse ja aeglase liikumise vahel, siis viimane on ikkagi parem olukorras, kus vajadust reformi järele on üldiselt aktsepteeritud.

Väikevaldade olukord ei ole kiita, ometi ei rutata ummisjalu liituma. See võib näida paradoksaalne, ent on ometi loogiline: kui äärealadelt kaovad külapoed, koolid, perearstid, isegi rahaautomaadid, siis võib vallamaja olla inimeste jaoks see ainus maamärk, mis kinnitab, et elatakse ikkagi Eesti riigis, mitte kusagil jumalast unustatud metsakülas. Igaüks on oma kodukandi ajaloo üle uhke, kuid mida vähemaks jääb vallas inimesi, seda kindlamalt kannab identiteeti kohalik omavalitsus – ikkagi koht, kuhu oma murega minna, isegi kui nad midagi teha ei saa.

Aga kohta, kus midagi enam pole, ei kiputa ka tulema ja probleemid aina süvenevad. Vallamaja, see kidur kantsike, vajab omadega toimetulekuks ikkagi sissetulekut.

Ent kui isegi «pehme reform», kus vallaelanike nõutav minimaalne arv oleks 2000 inimest – see on näiteks pool Jõhvi linna elanikest –, tähendaks enam kui poolte praeguste omavalitsuste liitumist, siis võib vaid oletada, kui kesistest majanduslikest võimalustest tuleb paljude valdade puhul kõnelda.

Kannatab see, mille pärast inimesed oma kohalikku võimu kiindunud on – avalikud teenused, sealhulgas transport, haridus, tervishoid. Kuid noorel perel on raske elada kohas, kus lapsed ei pääse kooli, sest vald ei suuda korraldada koolibussi.

Eks käsu korras ole kõike kõige lihtsam teha, kuid olgu koduvald nii tilluke kui tahes, ükski kodanik ei taha, et teda käsutatakse. See väljavaade näib inimesi hirmutavat seda enam, mida sagedamini valitsuskoalitsiooni end tõe valdamise monopolina esitleb. Küll mitte haldusreformi küsimuses – selles osas ei paista sealgi üksmeelt valitsevat –, kuid paljudel muudel teemadel küll ning see tekitab aina jäigemat vastasseisu igasugusele ülalt tulevale initsiatiivile.

Nii ei olegi ääremaastumise vastu muud rohtu kui keskmisest aktiivsemad omavalitsusjuhid. Ja aktiivsed just inimestega suhtlemisel, liitujatega läbirääkimisel. Arve võib esitada igasuguseid, kuid üks liitumiste peamisi takistajaid on inimeste hirm kaotada oma identiteet. Et liitumine seda ei põhjusta, jääbki vallajuhtide selgitada ja läbi rääkida.