Selle aasta Wiedemanni keeleauhind tõstab esile niihästi keeletehnoloogia olulisust rahvuskultuuri püsimisel kui ka teadlast, kes on selle valdkonna arendamisele Eestis pühendanud kogu oma elu – keeletehnoloogia emeriitprofessorit Mare Koitu.
Keeletehnoloogia on läbi käinud pika arengutee. Kirja leiutamine viis inimkonna välja suulise kultuuri ajastust. Oskus talletada teadmisi papüürusele, savitahvlitele või paberile võimaldas põlvkondade kogemuse ja tarkuse kasvul ületada inimese mälu mahutavuse piire ja info taaskasutamist sobival hetkel.
Eesti keel jõudis sellele arenguastmele kirjakeele loomisega 17. sajandil. See oli ka peaaegu viimane hetk, sest trükikunsti leiutamine kaks sajandit varem oli keeletehnoloogiline revolutsioon, mis muutis ühiskondade funktsioneerimist põhimõttelisel viisil. Eesti rahvas jõudis ka sellele rongile ja arendas 19. sajandi lõpuks välja ajastuomase trükikultuuri.
Järgmine keeletehnoloogiline arenguhüpe toimus infotehnoloogia sünniga. Kuigi arvuti sõnana sisaldab sõna «arv», teame kõik suurepäraselt, et põhiline suhtlusviis selle masinaga ei toimu arvude, vaid inimkeele vahendusel. Ja et inimkeeled on erinevad, siis saab see suhtlus toimuda vaid keeles, mida arvuti tunneb.
Esimesed arvutid ei tunnistanud isegi kõiki eesti keele tähestiku tähti, rääkimata sellest, et kasutatavatel programmidel oleks olnud eestikeelsed kasutajaliidesed. See oli aeg, kui laureaat alustas oma teadlaseteed, keskendudes ühele keerulisimaist tehisintellekti probleemidest – keele mõistmise mudelitele.
Professor Mare Koit on üks teadlasi, kellele võlgneme tänu Eesti keeletehnoloogia arengu eest. Ta võib olla eeskujuks kõigile tüdrukutele, kes soovivad end teostada täppisteadustes.