JUHTKIRI ⟩ Piirilepete gambiit

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Läbirääkimistest piirilepingu asjus ei maksa palju loota
• Kõnelusi ratifitseerimisega edasi liikumiseks tuleb siiski pidada
• Samas peaks Eesti Venemaa suhtes ajama liitlastega sama joont

Venemaa juttu soovist liikuda edasi Eesti-Vene piirilepetega ei maksa väga lootusrikkalt võtta. Tõenäoliselt on tegemist katsega veelgi enam praeguses julgeolekukriisis vett segada.

Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ühismeediasse postitatud sõnumid näikse justkui kinnitavat riigiduuma soovi piirilepped (maa- ja merepiiri oma) ratifitseerida. Ent just Venemaa puhul tasub meenutada, et miski ei ole rahvusvahelises diplomaatias nii, nagu see algselt välja paistab.

Ettevaatlikuks sunnib mitu asjaolu. Esmalt ei aja peale Kremli Venemaal mitte keegi teine iseseisvat välispoliitikat. Isegi, kui oletada, et riigiduumast lepetega edasi liikumise signaal tuli, on selge, et see ei saanud juhtuda ilma Kremli heakskiiduta. Teiseks on just Marko Mihkelson ise see, kes on rajanud paljuski oma poliitilise kapitali piirilepingute sõlmimisele. Vene pool kahtlemata teab seda ja nii võis lihtsalt mängida Mihkelsoni kõrvadele muusikat, mis talle meelepärane.

Piirilepingute teema ei ole olnud viimasel ajal Eesti poliitikas sagedane külaline. Umbes aasta tagasi ehk 16. veebruaril 2021 pidas välisminister Eva-Maria Liimets riigikogus välispoliitilise ettekande, mille üks põhipunkte oli, et Eesti on valmis omalt poolt piirilepingutega edasi liikuma. Vene poolelt pole sellele suurt reageeritud kuni Mihkelsoni Moskva-visiidini. Seegi viitab asjaolule, et nüüd võttis Moskva põuest prääniku, millega Eestit moosida.

Jutt piirilepinguga edasi liikumisest näib tore, ent just Venemaa puhul tasub meenutada, et miski ei ole rahvusvahelises diplomaatias nii, nagu see algselt välja paistab.

Uus välispoliitika arutelu riigikogus seisab ees 15. veebruaril. Mis oleks sobivam kui kasutada juhust ja näidata, et piirilepingutega ongi edasi liigutud. Lisaks Liimetsale on teiseks ettekandjaks just Mihkelson. Säärane avang Venemaa suunal näitaks veel, et Eestis ei harrastata russofoobset poliitikat. Nii nagu Moskva ametlik propaganda seda väidab.

Ei maksa unustada ka üldist konteksti. Venemaa president Vladimir Putin istub Kremlis kui isake tsaar, kelle juurde saabuvad läänest palvetega sealsed riigijuhid. Hiljuti olid Putini juures «vastuvõtul» näiteks Ungari peaminister Viktor Orbán ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Tulemas on Saksamaa uus kantsler Olaf Scholz. Ei ole samas põhjust kahelda lääne riigijuhtide heas tahtes, kuid Moskva saab näidata, et just see või too riik toob suhetes Venemaaga lahenduse.

Pole siis imestada, et Eestilegi pakutakse lahendust. Seda ajal, mil Eesti on ise valjuhäälselt nõudnud lääne ühtsust suhetes Venemaaga. On tõsi, et lääs on piirilepinguid Eesti-Vene kahepoolseks küsimuseks ja seega ei takistanud piirilepingute puudumine meie ühinemist NATO ja Euroopa Liiduga ning järelikult ei saa piirilepinguid pidada ka Euroopa Liidu ühise välispoliitika osaks. Praegune julgeolekukontekst aga ei soosi soolosid.

Kuid Venemaaga rääkimine on kindlasti kiiduväärt ja kui õnnestub taastada Eesti-Vene parlamentide regulaarsed kontaktid, oleks seegi hea saavutus. Sest väga lihtsalt võib ka lääne poolt lennata Eesti poole süüdistus, nagu oleksime siin kui tige turris okastega russofoobne siil. Aga ei tasu olla Moskva suunal naiivne ja hellitada liigsuuri lootusi.