Krister Kivi: kas Eesti Vabariigist on saamas Eesti Vabrik?

Krister Kivi Foto: Konstantin Sednev

Esmaspäevane uudis, et terviseamet kaalub lisaks meedikutele ka teiste haigussümptomiteta koroonapositiivsete töölelubamist, on tähelepanuväärne. Märk valmisolekust suhtuda koroonaviirusesse lihtsamalt ja pragmaatilisemalt näib hea, seda teed on minemas ka Soome, kus näiteks Finnair lubab sümptomiteta reisijaid tagasi lendama viiendal päeval positiivsest testist. Kuid muret tekitab kontekst, kuhu võimalik uuendus asetub.

Terviseameti nakkusnõunik Irina Dontšenko rääkis mäletatavasti ERRis, et töölelubamise tingimuseks võiks olla, et koroonasse nakatunul ei ole 24 tunni jooksul olnud palavikku: «Haigusnähud võivad veel olla, aga need peaksid kindlasti olema taandumisfaasis.» Retoorikast jäi mulje, et tähtsaim otsus on teha tööandjal, kes peab valima, kas tal «tõesti on vaja oma töötajat». Kuid mis siis, kui töötaja ei soovi veel veidi tõbisena tööle minna? Liiatigi kui ta peab Dontšenko sõnul kandma FFP2- või FFP3-respiraatorit, mis pole kindlasti väga lihtne köhase-nohusena.

Valitsus otsust teinud veel pole ning tahaks uskuda, et Eestis ei saa ühtki end tõbisena tundvat inimest enne tervenemist tööle sundida. Kuid ka teine haigekassa poolt aasta esimesse poolde plaanitud uuendus, mis piiraks haiguse ajal töölt lahkudes haiguslehel edasiolemise võimalusi, kallutab õiguste ja võimaluste vaekaussi sujuvalt tööandja poole. Muidugi ei pea riik leppima ka olukorraga, kus võimalust pikaks ajaks haiguslehele jääda on saanud teoreetiliselt kasutada ka (endisele) tööandjale kärukeeramiseks või lihtsalt patareide laadimiseks. Samas tooks oma tervise taastamise võimaluse liigne sidumine töökoha säilitamisega silme ette lause «Töö teeb terveks», see omakorda tumeda lipukirja Euroopa ajaloo varemeist, millel seoti omavahel tööd ja vabadust.