Rasmus Pikkani: energiaturu šokile ei ole kohest lahendust

Rasmus Pikkani Foto: Luminor

• Mured kitsal energiaturul ähvardavad üle kanduda kogu majandusse
• Leevendusi otsides ei tohiks kindlasti ohtu seada süsteemi alustalasid
• Oluline on määratleda, kes ja kui palju tegelikult abi vajab

Kõik see, mis praegu energiaturul toimub, võiks majandussüsteemide laiemast toimimisest huvitatuile meelelahutust pakkuda. Kui vaid see kõik ei toimuks reaalses elus ega tooks kaasa palju tegelikke kannatusi ja väljakutseid, kirjutab Rasmus Pikkani. 

Energiaturul toimuvas on kirkalt esindatud kõik ühele tavapärasele majanduslikule süsteemile omased aspektid. On olemas nõudluse ja pakkumise moodustavad energia tootjad ning tarbijad, kes määravad konkreetses turupiirkonnas omavahel täiesti homogeensele kaubale hinna. On esindatud mahupiirangutega väliskaubandus, mis peaks suurema ühise turumahu abil aitama nii stabiliseerida hindu kui ka tagada (varustus)kindlust. Ja on esindatud regulatsioon, mis ennekõike peaks määrama turule vajalikud ühised toimimispõhimõtted. Ning viimasena on nüüdseks kohal kõiki süsteeme ikka aeg-ajalt kummitamas käiv ootamatus ehk šokk.

Stabiilselt ja rahulikult toimiv turg või süsteem pakub vähe tähelepanu ja huvi. Seda ka siis, kui asja sügavamalt tundvad inimesed juhivad tähelepanu ees seisvatele probleemidele. Lihtsam on neile osutajatele riputada kaela meeltesegaduses kaosekuulutaja või huvide konfliktis lobisti silt kui tegeleda probleemiga, mis veel otse tagumikust ei hammusta.

Meil aga on käes probleem, mis hammustab. Ja hammustab valusalt. Ühest küljest on oluline tagada, et viimaste aastate tähelepanuvõlg kaetakse ja süsteemi fundamentaalsed kitsaskohad lahendatakse. Samas tuleb kahjuks möönda, et pikaajalised ja vajalikud lahendused ei paku kohest leevendust.

Mured kitsal energiaturul ähvardavad üle kanduda kogu majandusse – energiakuludega hädas tööstus- ja teenindussektor ning samade kuludega hädas tarbijad on oma olemuselt üks väga toksiline kokteil.

Akuutsele valule leevendust otsides ei tohiks kindlasti ohtu seada süsteemi alustalasid. Loodetavasti on viimased aastakümned piiridevaba majandust Euroopas tõestanud ka kõige skeptilisematele, et parim võimalik lahendus nii tarbijatele kui tootjatele on võimalikult suur ja võimlikult sarnastel põhimõtetel toimiv ühine turg, olenemata kaubast või teenusest.

Kui energiaturul määrati ootuspäraselt hinda täringuga, millel kuus tahku, siis täna täringul ilutsev number 30 on põhjus šoki leevendamiseks.

Lühiajaliste leevenduste otsimisel pole tegelikult esile kerkinud šoki põhjustaja täpne defineerimine täna ja kohe oluline, kuna enamikku neist ei ole võimalik süsteemi hävitamata kiiresti likvideerida (samas pikaajalise, kuid rohkem aega nõudva lahenduse jaoks on neid põhjusi vaja teada). Olgu nendeks põhjusteks siis asjaolu, et kohaliku tootmise ja tarbimise bilansiga pidevalt miinuses Leedu turg on meie küljes kinni jämedamate väliskaubanduse torudega, kui meie oleme põhjala küljes. Või siis Euroopa energeetiline sõltumine meist idas paiknevast gaasikraanist, mis ei allu turumajanduslikele põhijõududele, vaid mille otsused on ajendatud mõjupiirkondade ehitamisest. Samuti ei saa üleöö muuta riikidevaheliste kauplemiskanalite hulka ega suurendada kohalikku sõltumatut tootmismahtu.

Mõned võimalused võivad teostatavuse poolest olla ajaliselt pisut lähemal – näiteks täpsema lõpliku elektri börsihinna kujunemise ning süsiniku emiteerimise õiguste kauplemismehhanismi ülevaatamine. Ka praegu valitseb asümmeetria fikseeritud hinnapakettides, kus paketi müüja peab müügihetkel sisse arvestama ka riski, et alaneva turuhinna korral on eratarbijal õigus lepingust ühepoolselt loobuda. Kindlasti leiaks nendesse nimekirjadesse midagi veel.

Aga ka neist pole lahendust 2022. aasta talvel ja kevadel. Lahendus ei asu mitte meie kodus, vaid ühises Euroopas.

Paljudel võib pseudolahendusena tekkida ahvatlus luua lisakontrollimehhanismid ja püüda hinnad jõuga alla suruda. Siin ei tohi aga unustada, et turutasakaalust jõuga madalamale surutud hinnad toovad paratamatult endaga kaasa defitsiidi. Samuti ei saa alahinnata pikaajalist kulu, mida võib endaga kaasa tuua kliimaeesmärkide kasvõi ajutine peatamine. Ning kindlasti ei tohiks lühiajaline värelus ähmastada ühtse laiapõhjalise energiaturu kõrget väärtust.

Koduses Eestis on praegu energiaturu probleemi reaalmajandusse ülekandumise piiramisel oluline kiiresti määratleda, kes ja mis ulatuses tegelikult abi vajab ja väärib. Kus lõppeb keskmiselt väiksemate kulude ootuses teadlik riskivõtmine (ehk valitud börsipaketi mõistusepärane heitlikkus) ning kust algab šokk, mille eeltingimused on loonud pikaajaliselt probleeme ignoreerinud poliitikaloojad ning mille korvamine majandussüsteemi osalistele võiks olla põhjendatud.

Ehk piltlikult, kui energiaturul määrati ootuspäraselt hinda täringuga, millel on kuus tahku (ja fikseeritud pakette pakuti hinnaga neli), siis täna täringul ilutsev number 30 on põhjus šoki leevendamiseks. Küsimus on vaid selles, kas mõistliku ootuspärase riski piir oli kuus, kümme või viisteist. Aga kindlasti ei saa teha nägu, et elektrienergia vajajatele peaks 30 olema ootuspärane tulemus. Nagu ei saa ka teha nägu, et kõigil oli põhjendatud ootus oodata pidevalt täringult väärtust alla kolme.