Margus Vihalem: kas tuulepargid on inetud?

Margus Vihalem, Tallinna ülikooli filosoofia dotsent Foto: Erakogu

Tuuleparkide ehitamine ning nende olemasoluga harjumine on vaieldamatult uus normaalsus, kirjutab Tallinna ülikooli filosoofia dotsent Margus Vihalem

Viimasel ajal on seoses meid kõiki mõjutava energiakriisiga tuult tiibadesse saanud arutelu tuuleparkide ehitamisest ja nende ehituse ees seisvatest takistustest. Lisaks kahe suurte energiaettevõtete omavahelisele kohtuvaidlusele on üheks takistuseks osutunud ka mõnede tuulepargi naabrusse jäävate inimeste vastuseis tuuleparkidele. Selle vastuseisu keskmes paistab olevat küsimus tuuleparkide visuaalsest sobivusest või sobimatusest. Ja see vastuseis on kohati vägagi emotsionaalne ehk teisisõnu lähtub eelkõige subjektiivsetest kaalutlustest ja hoiakutest ega võta arvesse üldisemaid kognitiivseid aspekte. Milles siis õieti küsimus on? Tuulikute visuaalse sobivuse küsimuse võime üldistavalt sõnastada ka järgmiselt: kas peaksime elektrituulikuid pidama ilusaks või inetuks?

Elektrituulikud, eriti merel, on enamasti suured, isegi 100–300 meetrit kõrged ega sulandu tehisobjektide ehk inimtekkeliste artefaktidena päriselt loodusmaastikku. Nad on tavaliselt valget värvi ning on seetõttu mistahes maastikul eristuvad. Pealegi teevad elektrituulikud väidetavalt paratamatult müra, mis tuulikust kaugemal olijale siiski kuuldav ei ole.

Samas võib öelda, et kui kavandatavad meretuulepargid jäävad inimasustusest tõesti kaugele (ühel juhul vähemalt 11 kilomeetrit), siis ei saa visuaalset reostust pidada märkimisväärseks ning helireostus rannikul on sama hästi kui olematu.

Ja muidugi ei saa jätta mainimata, et tuulikud võivad eksitada eriti rändeteel olevaid linde ja vahel neid ka vigastada või lausa surmata. Siiski näib selles kohta uuringute vähesuse tõttu ulatuslikum statistika puuduvat. Samuti on nende tootmisel ja rajamisel keskkonnamõju, mis on võrreldes teiste, eriti fossiilsetel kütustel töötavate tootmisjaamadega suhteliselt väike.