Miks viimasel ajal nii tihti surrakse? Enamasti järgneb korduvalt kuuldud küsimusele veendunud oletus: jaa, liigsuremus. Oi, kas nüüd tulebki iga inimese kohta rohkem kui üks surmajuhtum, oli esimene ehmatus. On’s isolatsioon, vaktsiinihirm, arstiabi kaugenemine, depressioon või veel miski siiski hakanud keskmist eluiga allapoole kiskuma nagu läbi jää vajunud kalamehe kummikud? Ei tea, mu meditsiinialane ebapädevus ei luba seda hinnata.
Sõpru-tuttavaid ja vähe võõramaid on surnud ennegi. Nüüd lihtsalt paistavad matused paremini välja, muid sündmusi on vähem. Õieti polegi teisi. Taipamine tuli, kui jälle Viiksuris pügada sain ja karva kasvanud kupli korrastamise kõrval juuksur Tõnuga juttu ajasin. Et mis siis vahepeal tehtud-nähtud, ja peale matuste muud meelde ei tulnudki. Tundus, et alles ju käisin juuksuris, mis nende paari päevaga ikka juhtub. Tegelikult käin kääride all kuu-pooleteise tagant ja varem ikka oli, mida arutada. Matkad-spordipäevad-kokkutulekud, festivalid-kontserdid-etendused, reisid soojale või külmale maale, sünnipäevad, pulmad ja muu ametlik programm. Ja päris ürituste aftekad või eksprompt-merereisid, need kõige lahedamad. Juttu jätkus kauemaks, kui juukselõikuse akadeemilise tunni sisse mahub. Matused tulid teemaks, kui läks ühine sõber või Eesti ja maailma mõttes oluline inimene.
