JUHTKIRI ⟩ RMK lahked lepingud

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• RMK kui riigiettevõtte tegevus pole läbipaistev
• Puudub ühiskondlik kokkulepe mõistliku raiemahu ja RMK tegevusfilosoofia üle
• Kahjuks see kõik mitte ei hajuta tekkinud kahtlusi, vaid tekitab uusi küsimusi

Kuu aega tagasi kirjutas Postimees Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kestvuslepingutest. Selgus, et sellise müügikorralduse puhul on hinnakokkulepped salastatud ja nende üle puudub sisuline kontroll.

Matemaatiline analüüs näitas, et sellise puidumüügi korral teenis riik viie aasta jooksul umbes 50 miljonit eurot vähem, kui võinuks hinnanguliselt saada puitu oksjonil müües. Kui riik müüb avalikel oksjonitel puitu kestvuslepingutega võrreldes oluliselt kallimalt, kas siis kestvusleping on korruptiivne?

Postimees ei saanud seda otsesõnu väita ega tee seda ka nüüd. Ammugi ei saa kindlalt öelda, milliseks kujunenuks puidu hind, kui Eesti suurim metsamaterjali müüja pannuks kogu toodangu oksjonile. Mööname siis, et 50 miljonit on üpris hüpoteetiline hinnaerinevus.

Mida me aga üsna selgelt väita saame, on see, et RMK kui riigiettevõtte tegevus pole läbipaistev ning selline praktika pole avalikkusele mõistetav.

RMK puiduturundusjuht Ulvar Kaubi tõttas selgitama, et just kestvuslepingud tagavad Eesti puiduturu stabiilsuse. Kestvuslepingute alusel müüakse palke üksnes töötlejatele ja see moodustab 85 protsenti RMK aastasest puidu müügi mahust.

Sisuliselt tähendab see, et kestvuslepingud on RMK ülekaalukas müügiviis ning oksjonile pannakse pigem see osa raiest, mida on raske prognoosida. Samal ajal on just oksjonimüük päriselt läbipaistev ja avalikkusele kõige arusaadavam.

Tänases lehes oleme seni salastatud lepete sisule lähemale jõudnud. Kahjuks see mitte ei hajuta juba tekkinud kahtlusi, vaid tekitab uusi küsimusi. Ilmsiks saab veel üks kestvuslepingute alusel ostjatele osaks saav eelis.

Nimelt saab ostja hinda mõõtmisega enda kasuks optimeerida ja seda näiteks männipalgi puhul teoreetiliselt kuni 18 protsendi võrra. Kui suured kogused kokku panna, tähendab see taas miljoneid eurosid.

Tänases lehes oleme seni salastatud lepete sisule lähemale jõudnud. Kahjuks see mitte ei hajuta juba tekkinud kahtlusi, vaid tekitab uusi küsimusi.

«Pole paha,» võiks ehk öelda ärimees Nossov, kui tal RMKs juba sehvt sees juhtub olema. Miks salastatud lepingupunkt sellise olukorra tekitab, on aga XXI sajandi avalikkuskultuuri vaateveerult arusaamatu.

Tõsi, RMK saab teha ka kontrollmõõtmisi, kuid tõenäosus sellega vahele jääda on kaduvväike, sest kontrollmõõdistatakse vaid 0,28 protsenti puidust. Terve mõistus ütleb, et puidu võiks enne ära mõõta ja siis maha müüa, mitte vastupidi. Samuti võiks mõõtmine olla elektrooniline, täpne ja mitte vaieldav.

Kogu selle loo juures tekib küsimus, millised on riigi ootused RMK-le ja kuidas peaks kaasaegne riigiettevõte toimima. Tavaliselt meenub RMK poliitikutele kahel puhul. Esiteks siis, kui valitsuse muutudes hakatakse RMK nõukogusse uusi liikmeid nimetama, ja teiseks siis, kui riigieelarves napib raha. Siis võetakse RMKst dividenditulu.

Samal ajal puudub meil ühiskondlik kokkulepe nii mõistliku raiemahu kui ka RMK tegevuse filosoofia osas. Pärast seda, kui püstitasime küsimuse kestvuslepingute põhjendatuse kohta, on RMK nõukogu jalad kõhu alt välja võtnud ja asjaga tegeleb auditikomitee.

Pole aga selge, miks RMK nõukogu või ka näiteks riigikontroll pole siin kirjeldatud küsimusi juba ammu tõstatanud.