R, 9.12.2022

Rainer Kattel: kõrghariduse alarahastamine on Eesti hääbumise algus

Rainer Kattel
, Londoni Ülikooli Kolledži ja TTÜ professor
Rainer Kattel: kõrghariduse alarahastamine on Eesti hääbumise algus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Rainer Kattel.
Rainer Kattel. Foto: Elaine Perks
  • Olukord Eesti kõrghariduse rahastamisel on dramaatiline
  • Kõrgharidus tähendab ideede ja lahenduste paljusust
  • Vajame ambitsioonikat kõrghariduse reformi ja kokkulepet

Kas saja aasta pärast kirjutavad ajaloolased sellest, kuidas 2010ndatel alguse saanud kõrghariduse alarahastamine pani alguse eesti rahvuse aeglasele hääbumisele või hoopis sellest, kuidas 2020ndatel saavutati ühiskondlik kokkulepe kõrghariduse eelisrahastamises? Küsimus kõlab dramaatiliselt, kuid kõrgharidus, nagu kultuur laiemalt, on valdkond, kus on lihtne kümmekonna aastaga rikkuda eelmiste põlvkondade tehtud tööd ning tulevaste põlvkondade võimalused. Ja olukord Eesti kõrghariduse rahastamisel on väga dramaatiline, kirjutab kolumnist Rainer Kattel. 

Kuna hariduse rahastamine ei ole sammu pidanud majanduse ja palkade kasvuga, on kõrghariduse rahastamises igal aastal vajaka umbes 100 miljonit eurot. Minister Kersna sõnade kohaselt on see viinud olukorrani, kus IKT valdkonnas saab magistrikraadiga tarkvaraarendaja keskmiselt 1300 eurot rohkem palka kui tema õppejõud ülikoolis. Samasuguseid palgakääre leiame tervise ja õiguse valdkonnas, kus eriarst teenib 1500 eurot rohkem palka kui tema õppejõud, õiguses saab õppejõud 1000 eurot vähem kui jurist. On terve hulk valdkondi, kus ülikoolide õppejõud teenivad vähem kui üldhariduskoolide arvestuslik keskmine palk (1653 eurot). Eriti kurvas olukorras on Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, kus Rektorite Nõukogu andmeil on selliste akadeemiliste töötajate osa suisa 70 protsenti.

Mõistagi on alarahastamisel pikaaegsed tagajärjed. Eestikeelse kõrghariduse tase langeb. Järelkasv väheneb. Jätkub ajude äravool. Ühiskonnas on vajaka spetsialiste, nii näiteks toodab Eesti kõrghariduse sektor umbes 1500 IKT-spetsialisti aastas vähem, kui selles sektoris vaja oleks. Kultuuriline mitmekesisus kahaneb ning demokraatliku debati tase langeb. Majanduses jääb vähemaks insenere ja uusi kõrgepalgalisi töökohti. Kui ei teki uusi kõrgepalgalisi töökohti, kahanevad riigi maksutulud ning sealt edasi ka investeeringud.

Paradoksaalselt ei pea me seega väikeriigina suuremat tähelepanu pöörama mitte sellele, et kõrgharidus oleks efektiivne, vaid et see oleks mitmekesine ja selles valitseks kohalik konkurents.

Väikeriigi ja -kultuurina on kõrghariduse (ja -kultuuri) alarahastamine eriti ohtlik. Kõrgharidus ja -kultuur tähendavad eelkõige ideede ja lahenduste paljusust ja konkurentsi. Ja väikeriigis on konkurents paratamatult piiratud, sest inimesi ning võimalusi on vähem. Meil on näiteks üks kunstiakadeemia. Me uisutame juba seetõttu ohtlikult õhukesel kohaliku konnatiigijääl, kus ei teki uusi ideid, lahendusi ega innovatsiooni, mis Eestit taastoodaks ja arendaks.

Kindlasti leevendab seda teaduse ja hariduse globaalne avatus. Kuid globaalne avatus tähendab ka globaalset konkurentsi ning miks peaks saksa või lõuna-aafrika teadlastele huvi pakkuma põlevkivikeemia või Eesti majandusliku ebavõrdsuse põhjused? Teisisõnu on meie kõrgharidussüsteem oma loomult kaldu kokkuhoiule ja konkurentsi vähenemisele. Riigi rahastus ja strateegia peavad nendele tendentsidele vastu astuma, mitte neid süvendama.

Paradoksaalselt ei pea me seega väikeriigina suuremat tähelepanu pöörama mitte sellele, et kõrgharidus oleks efektiivne (nt erialade dubleerimise vähendamine), vaid et see oleks mitmekesine ja selles valitseks kohalik konkurents. Rektorite ja minister Kersna ettepanek suurendada kõrghariduse rahastamist järgneval neljal aastal 15 protsendi võrra aastas on hädavajalik, samas on see ainult pool lahendusest. Eesti vajab säilimiseks palju ambitsioonikamat kõrghariduse ja laiemat kultuurirahastamise reformi ja kokkulepet, mis annab võimaluse Eestil kesta ka järgmisel aastasajal.

Märksõnad
Tagasi üles