:format(webp)/nginx/o/2015/06/07/4158367t1hd023.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/02/07/14351872t1h8a34.jpg)
- Eestis on toidujulgeoleku probleemiks sealiha varustuskindlus
- Euroopa Liidu toetused Eesti põllumeestele on liialt väikesed
- Kohalik põllumajandustootja vajab võrdseid konkurentsitingimusi
Peame jõudma olukorrani, kus Eesti põllumajandustootjatel on oma läänepoolsete ametikaaslastega võrdsed konkurentsitingimused, kirjutab ettevõtja Rait Kondor.
Praegune elektrienergia hinna kriis näitab, et mitmed riskid, mida teatakse, kuid ei teadvustata, võivad millalgi tõeks osutuda. Lisaks energiale tasub tähelepanu pöörata teistele elutähtsatele valdkondadele ning küsida, kas nendes valdkondades on riskid piisavalt hästi kaetud. Üks selline valdkond on meie toiduga varustatus.
Globaliseerunud maailmas, kus väliskaubandus on igapäevaelu üks osa, näib esmapilgul, et toidu hankimine ei ole ju mingi probleem: anna aga tellimus sisse ning kaup tuuakse välismaalt kohale. Kuid siin peab arvestama teatud riskidega. Peamine risk on asjaolu, et logistilised tarneahelad ei toimi mingil põhjusel piisavalt hästi. Olgu selle põhjus siis näiteks energiakriis või sõjaline konflikt, kuid iga riik peab arvestama sellega, mis saab siis, kui kauba tarneahelad katkevad.
Sellele pöörab tähelepanu ka maaeluministeerium, mis sedastab «Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukavas aastani 2030», et Eesti põllumajandus- ja toidusektor on strateegiliselt tähtis igapäevase toidujulgeoleku tagamisel. Nii et ei tekiks nagu küsimustki, kas riigivalitsuse tasandil on toidujulgeoleku olulisust tähtsustatud või mitte. Lisaks sellele on veel üks aspekt, mida tänapäevastes poliitilistes suundumustes peame silmas pidama: olukorras, kus läänemaailmas käib võidujooks CO₂ emissioonide vähendamiseks, tekib küsimus, kas toidu importimine kauge maa tagant on mõistlik viis maailma keskkonnaeesmärkide poole liikumisel.
Eestis on omamaise toiduga varustamisel peamine probleem sealiha varustuskindlus, sest see on Eestis peamine lihatoit. 2020. aastal tarbiti Eestis inimese kohta sealiha 40, linnuliha 27,2 ning veiseliha 9,2 kg. Lambaliha tarbimine jäi alla 1 kg inimese kohta. Kui vaadata pikaajalist trendi, siis liha tarbimine on seoses jõukuse kasvamisega suurenenud. Samas oli viimase aja tippaasta 2018. aasta, kui Eestis tarbiti inimese kohta 42,8 kg sealiha ning 31,2 kg linnuliha. Meie põhja- ja läänepoolsetes naaberriikides Soomes, Rootsis ja Taanis on liha tarbimine inimese kohta veidi suurem, kuid oluline erinevus on veiseliha tarbimise suurem osakaal.
2 mõtet
Eesti tootjad varustavad koduturgu sealihaga vaid 75 protsendi ulatuses ning ülejäänud on import.
Euroopa Liiduga liitudes räägiti, et toetused liikmesriikide vahel järk-järgult ühtlustuvad, tegelikult pole see 17 aasta jooksul eriti muutunud.
Võiks arvata, et kui olime NSV Liidu ajal tugev sealiha teistesse liiduvabariikidesse eksportija, siis pole meil probleemi oma koduturu sealihaga varustamisega. Aga tuleb välja, et Eesti tootjad varustavad koduturgu sealihaga vaid 75 protsendi ulatuses ning ülejäänud on import. Põhjus on asjaolus, et sealiha tootmine on toetusmehhanismide ning piirangute tõttu Euroopas ebaühtlaselt jaotunud ning sealiha tootmine ei tasu Eestis end piisavalt ära.
Nii näiteks tõi 2021. aasta novembri Postimees välja Lõuna-Eestis tegutseva talupidaja Ave Haameri seisukoha, et neil on plaan sealihakasvatus lõpetada ning allesjäänud sead Poola ära müüa. Põhjuseks tõi Haamer asjaolu, et sealiha tootmise omahind on neil kõrgem kui rahvusvaheline börsihind, millega Eesti sealihaturul kaubeldakse. Ning see ei ole olnud ainult ühe aasta teema, vaid kahjumiga müük on kestnud aastaid.
Tartumaal lihatööstust ja nelja seafarmi pidav Aare Karlson ütleb samas Postimehe artiklis, et seakasvatus on valdkond, millega üldse ei tohiks tegeleda, kuna majandustegevus peaks jääma vähemalt nulli, kuid praegu on seda keeruline saavutada. Karlson tõi esile, et sea eluskaalu kilohind on praegu väiksem kui 2010. aastal, kuid tootmiskulud on samal ajal oluliselt tõusnud.
Saaremaal söödatehast omav Raul Maripuu ütleb samas artiklis, et sealihatootjad on tõepoolest seakasvatuse tasuvusega hädas ning ei sooviks mitte niivõrd toetusi, kuivõrd naaberriikidega võrdseid tingimusi. Maripuu sõnul saab mujal Euroopa Liidus tootja emise kohta toetust 530 eurot, kuid Eesti seakasvatajad said emise kohta 210 eurot. Sisuliselt annavad Eesti seakasvatajad mõista, et nad saaksid ka ilma toetusteta hakkama, kui toetusi ei makstaks ka mujal Euroopas. Selline olukord tähendaks sealiha hinna tõusu Euroopas.
Eestis on sarnaselt teiste Balti riikidega olnud alates Euroopa Liiduga liitumisest 2004. aastal teemaks, et põllumajandustoetused jäävad oluliselt alla Euroopa Liidu keskmise, rääkimata osast Lääne-Euroopa riikidest. Kui Eesti teraviljasektor saab Euroopa Liidu keskmisest madalamate toetustega veel hakkama, siis sealihasektor jääb sellistes ebavõrdsetes konkurentsitingimustes hätta.
/nginx/o/2022/02/07/14351873t1ha780.jpg)
Näiteks olid 2015. aastal otsetoetused hektari kohta Euroopa Liidus konkurentsitult väikseimad Eestis ja Lätis – veidi üle 100 euro hektari kohta. Samal ajal oli Euroopa Liidu keskmine otsetoetus 266 eurot hektari kohta ning Poolas ja Soomes olid need ligikaudu 250 eurot ning Taanis lausa 330 euro lähedal hektarilt. Kuna põllumajandustootjate sissetulekutoetused moodustavad 72 protsenti ELi põllumajanduseelarvest, on need toetused põllumeestele oluline tuluallikas. Euroopa Liidu 2015. aastal tellitud analüüsi järgi olid otsetoetused sellele eelneva kümne aasta jooksul moodustanud peaaegu poole põllumajandustootjate sissetulekust.
Kui 2004. aastal räägiti rohkem sellest, et põllumajandustoetused riikide vahel järk-järgult ühtlustuvad, nii et värskelt Euroopa Liiduga liitunud riigid ei pea sellist ebavõrdset olukorda kaua taluma, siis ometi ei ole see 17 aastaga kuigivõrd muutunud. Seda pidi nentima 2020. aastal maaeluministeeriumi kalanduspoliitika ja välissuhete asekantsler Siim Tiidemann, kes tõi välja, et 16 aastat pärast liitumist oleme olukorras, kus meie otsetoetuste tase küünib vaevalt kahe kolmandikuni ELi keskmisest. Seda olukorras, kus 2013. aastal saadi Tiidemanni sõnul ELi riigijuhtide otsusesse punkt, et Balti riikide toetuste tase tõuseb 2020. aastaks 75 protsendini ELi keskmisest. Madalamate otsetoetuste kompenseerimiseks on Eestile määratud küll suuremas mahus arengutoetusi, kuid põllumeestele see Euroopa ametivendadega võrdset konkurentsiolukorda ei too. Nii oleme jõudnud olukorda, kus sealiha puhul ei kata Euroopas makstav lihahind meie sealihatootjate kulusid ning 2021. aastal pidi sageli liha müüma alla omahinna.
Toetused ning ehituspiirangud on viinud Euroopas selleni, et Saksamaa lihatööstused investeerivad uute tapamajade jaoks raha Hispaaniasse, mitte Saksamaale, sest Hispaanias on uut lihatööstust lihtsam rajada. Saksamaal on keskkonnaalaste nõuetega tapamaja rajamine tehtud kulukamaks ning aeganõudvamaks. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus Hispaania on saanud suurimaks seakasvatusriigiks Euroopas. Hispaanias on kodusigade arv viimase kaheksa aasta jooksul kasvanud 30 protsendi võrra, 32,8 miljoni seani ning Saksamaal on elussigade arv kaheksa aastaga vähenenud 8 protsenti, 26,1 miljoni seani. Neile kahele järgnevad elussigade arvult Prantsusmaa, Taani ja Holland.
Toetused ning ehituspiirangud on viinud Euroopas selleni, et Saksamaa lihatööstused investeerivad uute tapamajade jaoks raha Hispaaniasse.
Kuigi elussigade arvult on Hispaania Saksamaast möödunud, siis 2019. aastal oli Euroopa suurim sealihatootja Eurostati andmetel veel Saksamaa, kus toodeti 5,23 miljonit tonni sealiha ehk 23 protsenti kogu Euroopa Liidus toodetavast. Teisel kohal oli Hispaania 4,64 miljoni ja kolmandal kohal Prantsusmaa 2,2 miljoni tonniga, nii et kolm suurimat tootjariiki tootsid 53,1 protsenti kogu Euroopa Liidu sealihast. Neile järgnesid Poola, Holland ja Taani, kus toodeti 2019. aastal 1,5 miljonit tonni sealiha.
Rääkides toidujulgeolekust, peab arvestama ka sellega, mis toimub meie vahetus naabruses. Nii Baltimaades kui ka Soomes on viimasel kaheksal aastal kodusigade arv langenud. Kui Eestis oli 2012. aastal statistikaameti andmetel 375 000 elussiga, siis 2020. aastal 317 000. Viimase kaheksa aastaga on Leedus kodusigade arvukus langenud 28 protsenti, Eestis 16, Lätis 14 ning Soomes 13 protsenti. Lisaks Euroopa Liidu toetussummade ebaühtlasele jaotusele on siinset piirkonda tugevalt mõjutanud ka sigade Aafrika katku levik 2014. ja 2015. aastal.
Kokkuvõttes oleme keerulise küsimuse ees, kuidas jõuda olukorrani, et meie põllumajandustootjatel oleksid oma läänepoolsete ametikaaslastega võrdsed konkurentsitingimused. Kuidas me saaksime Euroopa Liidu eelarveläbirääkimistel saavutada selle, et meie põllumajandustoetused on võrdsed Taani, Saksamaa, Soome või kas või Poolaga? Kas me tõesti peame Euroopa Komisjonile esitama ultimaatumi, et kui võrdseid konkurentsitingimusi põllumajandustootjatele ei võimaldata, siis peame saama erandeid riigiabi andmiseks põllumajandustootjatele, piirama kaupade vaba liikumist või kaugemas plaanis peame kaaluma Euroopa Liidust väljaastumist? Viimase 17 aasta ajalugu on näidanud, et ilma suuremate ultimaatumite esitamiseta ei ole teistel Euroopa Liidu liikmesriikidel huvi Baltimaade põllumajandustoetusi teiste Euroopa Liidu riikidega võrdsustada.