Ilmar Kink: teadusnõukojal pole tõemonopoli

Ettevõtja ja füüsik Ilmar Kink Foto: encc.ee

Koroonakriisi haldamises on endiselt kuum teema koroonapasside küsimus. Paljud inimesed, ettevõtted ja organisatsioonid nõuavad nende riigisisese kasutamise viivitamatut lõpetamist, aga teadusnõukoda, terviseamet ja valitsus tõrguvad, tuues ikka ja jälle välja argumendid, et haiglakoormus on suurenemas ja vaktsineerituse tase on endiselt madal. Aga küsime, kas need on ikka asjakohased argumendid, kirjutab füüsik ja ettevõtja Ilmar Kink.

Teadusnõukoda ei soovinud autori väiteid kommenteerida. (toim.)

Sissejuhatuseks jätame korraks praeguse koroonakriisi ja kujutleme ennast eelajaloolisesse aega, kus preester viib parajasti läbi ohvritalitust eesmärgiga saada suuremat saaki. Me kõik itsitame: vaat kus lollid, nende asjade vahel ei ole ju mingit põhjuslikku seost. Kaasaegsed noogutasid aga heakskiitvalt kaasa, et kui juba preester nii ütleb, siis küllap nii on vaja teha. Ohverduse reaalne «tulemuslikkus» on täpselt 50: 50 ja selle järgi valis preester ka edasise retoorika: halleluuja, meie ohvriand on vastu võetud, või värisege, õnnetud, meie ohvriand põlati liiga kehvakeseks, tooge ruttu uus ohver.




Telli nädala põnevamate arvamuslugude ülevaade e-mailile

Liitu uudiskirjaga Arvamus

Martin Ehala




Kas pole teadusnõukoja retoorika mitte samasugune kui muistsete preestrite oma? Tuleb nakatumiste laine, kehtestame mingid piirangud, ja kui laine hakkab taanduma, ütleme, et näe, oli kasu. Kui ei hakka, siis ütleme, et piirangud peavad ilmtingimata jätkuma või isegi karmistuma. Ja suurem osa inimesi noogutab kaasa, et kui juba teadlane nii ütleb, siis küllap on õige. Eks seda on ka korduvalt öeldud, et piisavalt keerulise teaduse ja religiooni vahel ongi raske vahet teha. Raske, aga mitte võimatu.