JUHTKIRI ⟩ Sotside veebruarirevolutsioon

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Peaministriparteina peaksid sotsid kõnetama laiemat valijaskonda
• See eeldab keskendumist kriiside sotsiaalmajanduslikele mõjudele
• Sotsiaaldemokraadid ei saa üheski ettevõtmises endale vigu lubada

Eelmisel laupäeval valis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldkogu oma uueks esimeheks Lauri Läänemetsa, kes valituks osutumise järel andis mõista, et nende erakond peaks püüdlema peaministriparteiks. See on palju ambitsioonikam visioon kui senise toetuse tõstmine 15 protsendile, mida mõlemad kandidaadid lubasid vahetult enne üldkogu. Kuid selle eesmärgi teostumise nimel tuleb neil pidada veel palju sisemisi ja ka väliseid heitlusi peamiste konkurentidega, et määrata oma positsioon Eesti poliitikamaastikul.

Sisemisele heitlusele ja eri hoiakutele viitavad mõlema kandidaadi – Riina Sikkuti ja Lauri Läänemetsa – katsed kõnetada täiesti erinevaid valijagruppe. Kui Sikkut seadis oma platvormi teraviku peamiselt kõrgharitud keskklassi peale, siis Läänemets püüdis kõnetada seda osa ühiskonnast, kes on mingil põhjusel Eesti eduloost kõrvale jäänud. See puudutab ennekõike äärealade elanikke, kes olid muidu varem Ivari Padari pooldajad.

Ent siin lasubki selle väljakutse keerukus, millele on viidanud ka politoloog Tõnis Saarts. Sotsidel saab olema väga raske kõnetada veenvalt ühtaegu nii praegusest elukorraldusest kasu lõiganud inimesi kui ka kaotajaid. Kõik sõltub nüüd sellest, kuidas kavatseb uus esimees oma erakonda tüürida ning kas tal on piisavalt karismat, et mõjuda usaldusväärselt ka Sikkutit toetanud sotsiaaldemokraatidele.

Kui vaadata üldkogule järgnenud sotsiaalmeediapostitusi, siis leidus ka neid inimesi, kes ütlesid, et erakond pole enam see, mis ta varem oli. Küsimus on nüüd selles, kas sellised reaktsioonid on lihtsalt mööduvad emotsioonid või on lähimas tulevikus oodata erakonnas samasuguseid sisemisi pingeid, nagu olid Isamaas, kui seal tekkis n-ö avatumat konservatiivsust pooldav tiib.

Samas on sotsidel mõlema osapoole ühtsust hädasti tarvis, sest erakonnal, kes soovib ennast näha tulevase peaministriparteina, peab olema platvorm, mis sobib laiale valijaskonnale.

Ebakindlus ja sotsiaalse turvatunde puudumine võivad panna valijaid eelistama poliitilist jõudu, mis tegeleks kõrvaletõrjutute muredega ning oleks valmis laiapõhjaliseks koostööks.

Kuigi sotsid on pidanud oma peamiseks rivaaliks Eesti 200, tuleb neil rinda pista ka EKREga, kes on teinud väga head tööd, et meelitada oma selja taha maapiirkondade valijaid. Mõlemad erakonnad on näidanud, et võivad riigikogu valimistel pretendeerida uuteks juhtparteideks. See aga tähendab, et sotsiaaldemokraatide edasine tõus reitingutes sõltub suuresti ka mainitud parteide ebaõnnestumisest.

Lihtsalt tugevale kampaaniale lootma jääda ei maksa, sest konkurendid ei maga. Vaja läheb ka mingisugust olulist muutust või nihet inimeste väärtushinnangutes. Ei saa välistada, et otsitud võluvõti võibki peituda arvukates kriisides, mis maailma ja Eestit järjest tabanud. Ebakindlus ja sotsiaalse turvatunde puudumine võivad panna valijaid eelistama poliitilist jõudu, mis tegeleks kõrvaletõrjutute muredega ning oleks vastandumise asemel valmis laiapõhjaliseks koostööks. See eeldab ka neutraalsemat seisukohta väärtussõdades ja keskendumist sotsiaalmajanduslikule küljele.

Siin võivad ilmneda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tugevused ühiskonna kokkuliitmisel. Kuid nagu varemgi on viidatud, ei saa sotsid endale üheski ettevõtmises vigu lubada.