Voldemar Tomusk: riik on jätnud kasutamata ühe olulise instrumendi kõrghariduse juhtimises

Haridussotsioloog Voldemar Tomusk. Foto: Erik Tomusk

Haridussotsioloog Voldemar Tomusk kirjutab Eesti kõrghariduse olematust juhtimisest ja valitsuse suutmatusest probleeme lahendada. 

Kevad on peagi saabumas ning tulemas on ka selle esimene kuulutaja – rahvusvaheline lollidepäev 1. aprill. Viimasega seoses meenub aastatetagune lugu meie vanima poja koolielust ameerika koolis ühe Euroopa riigi pealinnas, kus meie hõim oma telgid tosinaks aastaks püsti oli pannud.

Toona teismeline noormees, kellest on nüüdseks saanud šoti-eesti raketiteadlane, jutustas kunagi, kuidas ta kord koolis ringi kõndides märganud ust sildiga «Dean of Students». «Oot, oot,» mõelnud terane noormees, «mina olen ju ka siin õpilane, aga säärast ametimeest ei ole ma kohanud ega tema toimetamistest midagi kuulnud.» Valmistas ta siis sobiva suurusega sildi kirjaga «President of Canada» ning lollidepäeva saabudes kattis sellega esialgse sildi vastava tööruumi uksel, tähistamaks nii kõlavat, kuid sisult tühja ametikohta kui ka selle pidajat. Nagu lugeja koolipäeviltki mäletab, Kanada riigil ju presidenti ei ole. Lugu aga lõppes hästi ning noormehel lubati selles koolis edasi õppida.

Mulle tundub, et Eestiski on palju ametikohti, mida oleks läbipaistvuse nimel õigem nimetada nimedega nagu näiteks «Kapa-Kohila suurvürst» või «Järva-Jaani krahv». Siis inimesed teaksid, et tegemist on teatud teenete eest mingisse seisusesse tõstetud kaaskodanikega, kelle tegemistel ja tegemata jätmistel sisuliselt mingit tähtsust ei ole. Selle asemel on aga täiesti võimalik, et kusagil, mingi valitsusasutuse ühe kabineti uksel võib olla tagasihoidlik sildike kirjaga «kõrg- ja kutsehariduse poliitika asekantsler». Lihtsale terve mõistusega inimesele oleks selline ametinimetus, kui säärane peaks tõesti kusagil leiduma, ilmselgelt eksitav.