JUHTKIRI ⟩ Noorte enesetapud annavad häirekella

Fotolavastus: antidepressantidest abi otsiv noor. Foto: Madis Veltman

• Noorte vaimne tervis on pandeemia ajal halvenenud
• Pandeemia võimendas seni varjul olnud probleeme
• Vaja on suurendada psühhiaatrite ettevalmistamist

Noorte vaimne tervis on pandeemia ajal halvenenud, kuid tegemist ei ole vaid erakordsete oludega. Tänapäeva infotehnoloogiaühiskond ise on vaimse tervise risk, millega varasemad põlvkonnad pole kokku puutunud. Võimalused probleemi leevendamiseks on paraku ebapiisavad.

Tänases lehes on ülevaade kahe pere muredest lapse halvenenud vaimse tervisega toimetulekul. Mis peaks nendes lugudes kõigi jaoks häirekella helisema panema, on märgid noorte suitsiidsuse epideemilisusest. Artiklis on juttu kahest koolitüdrukust, kes tegid enesetapukatse seetõttu, et ei olnud rahul oma hinnetega, ja nende depressioonis klassivennast, kes kinnitas, et tema on järgmine. Sealsamas kõrval on ka lugu, kus täiesti iseseisev teismeline lihtsalt kaotas sideme selle maailmaga ega oleks ilma pika ja tõsise ravita olukorrast välja tulnud.

Arvud kinnitavad probleemi tõsidust. Aastal 2020 oli Eesti noorte hulgas 21,53 enesetappu 100 000 elaniku kohta, sellele eelneval neljal aastal aga üsna püsivalt umbes kümme enesetappu. Kasv on seega üle kahe korra. Enesetapukatse tegi 2020. aastal 460 noort.

Statistika on kiretu. Aga kujutage ette üht keskmise suurusega kooli, kus ühel ja samal päeval oleks kõik õpilased käe oma elu külge pannud. Klassitäis klassitäie kõrval lebamas pinkide vahel ja koridorides. Ja see on vaid ühe aasta kokkuvõtte.

Üsna tõenäoliselt on pandeemia üksnes katalüsaator, mis seni varjul olnud probleemi intensiivistas, omamoodi viimane õlekõrs, mis kaameli selgroo murdis. Noorte vaimse tervise probleemid on palju sügavamal ja kroonilised.

Pandeemia on vaid katalüsaator, mis varjul olnud probleemi esile tõi, viimane õlekõrs, mis kaameli selgroo murdis. Noorte vaimse tervise probleemide põhjused on sügavamal ja kroonilised.

Tänapäeva noorte elukeskkond on põhimõtteliselt teistsugune kui varasematel põlvkondadel – nad on üles kasvanud internetis ja sotsiaalmeedias. Ja see mitte üksnes ei mõjuta nende omavahelisi suhteid, vaid päris kindlasti ka nende perekondlikku keskkonda, kus ka vanemad on haaratud oma nutiseadmetesse.

Sellele lisaks muserdab noorte tulevikuvaadet apokalüptilisena ähvardav kliimakatastroof, samuti viimasel aastal avalikuks kõneaineks kujunenud peatse sõja oht. Ei ole vist põlvkonda, kelle jaoks oleks tulevik paistnud nii troostitu.

Enesevigastamine, enesetapukatsed ja enesetapud on siiski vaid jäämäe sünge tipp. Probleemid algavad ärevusest, depressioonist ja teistest kergematest vaimse tervise probleemidest, millega õigeaegne tegelemine aitaks vältida hullemat.

Paraku, nagu me olime ebapiisavalt ette valmistatud koroonapandeemiaks, ei ole meil ka piisavalt ressursse, et tagada psühhiaatrilist abi kõigile, kes seda vajavad. Lastepsühhiaatreid on Eestis üksnes 27 ja tasuta vastuvõtule on järjekorrad väga pikad. Tasuline ravi ei ole aga kõigile kättesaadav, eriti kui selle saamiseks tuleb sõita mõnesse suuremasse keskusesse.

Kiireid lahendusi probleemile ei ole, kuid nende väljatöötamisega viivitada ei saa. Vaja on suurendada psühholoogide ja psühhiaatrite ettevalmistamist ning selle kõrval luua ka ennetusprogrammid – vaimse tervise hoidmine peab muutuma üldhariduse loomulikuks osaks.