Juhtkiri ⟩ Spordi ja viiruse pidu

Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Pekingi OM tähendab küsimusi inimõigustest
• Viirus defineerib praeguseid olümpiamänge
• Eesti medalilootused vähenesid

Selliseid rõõmuhetki nagu suvel, kui meie epeenaised Tokyos olümpiakulla võitsid, tahame ikka ja jälle kogeda. Väikerahvale on spordiedu tähendus teistsugune kui suurtele. Kasvõi sellepärast, et see pole igapäevane. Ühine kaasaelamine on väärtus omaette – seda eriti ajal, kui ühiskonnas on palju erimeelsusi.  

Ja muidugi me tahame, et poleks dopingut, viirust ega poliitilisi teemasid, mis sporti varjutavad. 

Täna algavad taliolümpiamängud muutusid Eestile eriti lootusrikkaks, kui suursoosiku Kelly Sildaru kõrval kerkis oma äsjaste saavutustega esile  kahevõistleja Kristjan Ilves. Medalipretendent. 

Ilvese koroonaprooviga saime valusalt teada, et need mängud tulevad teisiti. Aastaid olümpiaks valmistunud sportlaste peamine mure on nüüd see, et mitte olla nende kümnete, aga varsti võib-olla sadade hulgas, kes homme karantiini suunatakse ja võistlusest kõrvale jäävad.  

Uus viirustüvi võib küll kergem olla, kuid lootuste kustutajana on ta ebaõiglane ja seda levinum. Piltlikult öeldes hakkab võistlus meenutama äraspidipilti laskesuusatamisest, kus mõnigi favoriit järjekordses tiirus põrub. Tabamata jäänud märklaua asemel veab neid alt koroonatest. 

ROK on loonud rõlge olukorra, kus «olümpiavaimu» defineerib Hiina ja selle juht Xi Jinping. Sellest on äärmiselt kahju. 

 

Samal ajal kui teised riigid lähevad vaatamata uue tüve laialdasele levikule pigem piirangute leevendamise teed, jälitatakse Hiinas senini nakkusahelaid. Miljonite inimeste allutamine lukustusmeetmele või masstestimisele on tavaline. Sellepärast on nn olümpiamull tavaelust täielikult eraldatud ja hiinlastele võib paista, et mängudega toodi sisse rändav tõvedispanser.  

Ka juhul kui olemuslikult loomuvastane olümpiamull viirust läbi ei lase, on huvitav näha, kuidas massikontrolliriik omikroniga toime tuleb. 

Viirus pole aga ainus häda, mis Pekingi mänge varjutab. Juba Hiina pealinna saamine taliolümpia korraldajaks tõi esile vastuolu seni tuntud olümpiaideaalide ja Hiinas valitseva inimõigusolukorra vahel. Kui 2008. aasta suvemängude puhul võis veel mõista lootusi, et äkki aitab rahvusvaheline tähelepanu midagi parandada, siis nüüd ei tohiks küll kellelgi illusioone olla.  

Demokraatia mahasurumine Hongkongis, uiguuride õõvastav kohtlemine Ida-Türkistanis (Xinjiangi provintsis), rahvaste õiguste ignoreerimine Tiibetis, Sise-Mongoolias ja mujal on enim kõneainet pakkuvad näited.  

Lisaks valitseb Hiinas järjest karmim kontroll interneti ja suhtlusplatvormide üle. Inimõiguslased ja teisitimõtlejad on olümpia puhul tavalisest karmima järelvalve all, nagu see on tavaks näiteks Hiina kompartei kongresside aegu.  

Eksperdid on hoiatanud osalejaid võimaliku jälgimise eest kas koroonaäpi abil või mõnel muul moel. Pekingi korralduskomitee on aga teada andnud, et välissportlasi võidakse karistada, kui nad teevad Hiina kohta «olümpiavaimuga sobimatuid avaldusi». Et sportlasi seejuures proovile pannakse, näitasid kompartei häälekandja küsimused Kelly Sildarule. 

Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) on loonud rõlge olukorra, kus «olümpiavaimu» defineerib Hiina ja selle juht Xi Jinping. Sellest on äärmiselt kahju. Samas võib arvata, et tavapärane spordiülekanne läheb seda enam korda ka poliitikavaatlejaile.