R, 2.12.2022

HARIDUS JA TEADUS ⟩ Mihkel Kunnus: haridustempel või ülikutsekool?

Mihkel Kunnus
, Fookuse Hariduse ja teaduse toimetaja
Mihkel Kunnus: haridustempel või ülikutsekool?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Fookuse Hariduse ja teaduse toimetaja Mihkel Kunnus.
Fookuse Hariduse ja teaduse toimetaja Mihkel Kunnus. Foto: Margus Ansu
  • Ülikool on olnud ühiskonna arengu mootor
  • Eestlased on ikka olnud haridususku
  • Tehnoloogia ei päästa kedagi rumalusest

Haridususk on olnud eestlastele tunnuslik ärkamisajast saati, aga haridustempli müürid on hooldamatusest mõranemas, kirjutab toimetaja Mihkel Kunnus.

Käesolev Fookuses heidab sügavmureliku pilgu meie ülikoolimaastikule kasvatusteadlane Tiiu Kuurme. See pole lihtsalt päevakajaliste vigade loetelu (see oli kahe eelmise haridus- ja teadusteemalise Fookuse teema), vaid avarama ajalootunnetusega kultuurikriitika.

Meeleavaldaja kandis mullu suvel Berliinis koroonaviiruse piirangute vastase meeleavalduse ajal peas plastämbrit kirjaga «Täiesti kindel rumaluse viiruse vastu».
Meeleavaldaja kandis mullu suvel Berliinis koroonaviiruse piirangute vastase meeleavalduse ajal peas plastämbrit kirjaga «Täiesti kindel rumaluse viiruse vastu». Foto: Fabian Sommer/DPA/AP/Scanpix

«Ülikool universitas’e tähenduses kujunes spetsiifilise euroopaliku nähtusena välja renessansi alguseks, ja sealt peale on see olnud ühiskonna arengumootoriks. Universitas on koht, kus teadmisi mitte üksnes ei jagata, vaid ka liidetakse. Tekivad uued sünergeetilised vormid, mida eelnev teaduse areng – ammugi ministeeriumi plaanid – pole ette näinud. Väikesed erialad, mis mõnele majandusinimesele tunduvad tarbetud, võivad osutuda ainulaadseks tükikeseks, ilma milleta homne pusle ei tule kokku,» selgitas poliitik ja kultuurisemiootik Mihhail Lotman 2014. aasta septembris (Eesti Ekspress, 3.09).

Tehnoloogia ei päästa rumalusest, vaid võimendab kõike, mis inimeses, sealhulgas rumalust.

Sama aasta detsembris tegi Lotman väikese blogisissekande pealkirjaga «Ühe universitas’e suitsiid», sest «et tõhustada juhtimist ja hoida kokku vahendeid, viib Tartu Ülikool läbi laiapõhjalisi reforme, mille käigus kaovad muuseas usu- ja õigusteaduskond. Võimalik (ehkki ma pole selles sugugi kindel), et pakutud abinõud isegi täidavad püstitatud eesmärgid. Kuid reformi kõrvalmõju on see, et ainus universitas Eestis lakkab olemast».

Jah, selline on meie kultuuri arengulugu. Tiiu Kuurme, kes korrektselt enam universitas’e mõistet ei kasuta, tuletab meelde: «Haridusest kujunes sekulariseeruvate ühiskondade religioon ja ülikoolid olid selle templid.»

Ärkamisaegne Eesti võttis selle usu innukalt omaks. Võib isegi liialdamata öelda, et see usk oli toona eestlust defineeriv (meenutagem Jakob Hurda üleskutset, eks). Hea ülevaate sellest saab religiooniloolase Marju Lepajõe kõnest «Miks haridus on püha?» (Akadeemia nr 9, 2015), kus ta muu hulgas tsiteerib Tartu Ülikooli 19. sajandi raamatukoguhoidja Emil Andersi mälestusi. Sealt leiab märkuse, «kui erinev on eestlaste suhtumine haridusse võrreldes näiteks kohalike venelastega. Resp. Võrreldes teiste kohalike rahvastega: erinevalt teistest ei võta eestlased oma lapsi koolist ära isegi siis, kui majanduslikult on väga raske. Nad lasevad neil sageli õppida isegi kuni ülikoolini välja. Mõistagi tähendab see ka loobumisi iseenda vajadustest». Nõnda siis Mauruse koolist maailmatipu PISAni.

Eesti rahvakooli algataja Bengt Gottfried Forseliuse (1660? – 1688) mälestuskivi Harju-Madisel.
Eesti rahvakooli algataja Bengt Gottfried Forseliuse (1660? – 1688) mälestuskivi Harju-Madisel. Foto: Wikimedia Commons

Ometi algas hiljutine Postimehe juhtkiri (28.01.2022) järgmiselt: «Rektorid keeldusid alla kirjutamast haridus- ja teadusministeeriumiga sõlmitavatele halduslepingutele, mis on ülikoolide tegevuse ja rahastamise alus. Põhjuseks on lepingutega ülikoolidele pandavad uued kohustused ja aastatega väljakannatamatuks muutunud alarahastamine.» Teisisõnu tuleb tunnistada, et valmisolek hariduse nimel muid vajadusi koomale tõmmata on vähenenud sedavõrd, et rektorid – need haridustempli peavaimulikud – teevad päris ägedaid ja tavatuid žeste.

Teoloogilise harituse hääbudes on pärispattu lihtne eitada, pärisrumaluse probleem on aga palju näkkukarjuvam.

Teoloogilise harituse hääbudes on pärispattu lihtne eitada, pärisrumaluse probleem on aga palju näkkukarjuvam. Olgu või sotsiaalmeedias, selles hilises nähtuses, mille ilmumine eeldas imetlusväärset tehnilist taiplikkust. Ometi on seesama sotsiaalmeedia halastamatu tõend ja kestev meeldetuletus sellest, et suuremad probleemid on humanitaarsed, et (IKT-)tehnoloogia – see uus jumalus – ei päästa rumalusest, vaid võimendab kõike, mis inimeses. Sealhulgas viha, vimma ja rumalust. Sestap tasub kasvatusteadlast kuulata ja kaasa mõelda.

Märksõnad
Tagasi üles