Lauri Vahtre: maailm on teelahkmel

Lauri Vahtre Foto: Tairo Lutter

Maailm on alati teelahkmel. Kuid täna siiski rohkem kui mõni teine kord. Öelda, et maailmal on valida sõja ja rahu vahel, oleks suur lihtsustus. Juba see, et selline küsimus 21. sajandi alguse Euroopas meie ette kerkib, näitab, et keegi on juba ammu teinud mõne väga halva valiku. Ja kui sõda seekord ka ära peaks jääma, kummitab see valik meid edasi ning toob peagi kaasa järgmise sõjaolukorra. Kui me seda ette neutraliseerida ei suuda, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa). 

Valgevene piirikriis tõi kaasa mitmesuguseid targutusi müüride vajalikkusest või kasutusest. Terve mõistusega inimene teab, et müüre ja piire on vaja, kuid mõistab ühtlasi, et need üksinda ei aita. Tallinna linnamüür poleks tallinlasi Ivan Julma tapatalgutest päästnud, kui tallinlased ise poleks mehe eest väljas olnud. Nii on ka Euroopaga. Kuni Euroopa oli tugev ja dirigeeris maailmale oma tahet, ei tulnud kellelegi pähe hakata Euroopa piiridele tarasid püstitama. Et seda nüüd vaja on ja et silmapiiril terendab lausa täismahus rünnak, tõendab üksnes üht: Euroopa on nõrgaks jäänud.

Praegu pole aega filosofeerida, püssile tuleb vastu seada püss. Aga selle kõrvalt on vaja järele mõelda, kuidas kõrvaldada nõrkuse juured, nii et järgmine sõjaolukord ehk hoopis ära jääks. Vaadata halastamatult peeglisse, aga mitte selleks, et masendusse jäädagi, vaid tegutsema hakata.

Euroopa nõrgenemine pole mingi uudis neile, kes maailmas toimuvat lahtiste silmadega jälgivad. Euroopa osakaal (koos brittidega) maailmamajanduses on üks kuuendik, elanikkonnast koguni vaid üks kuueteistkümnendik. Mõlemad näitajad langevad pidevalt. Need faktid ei ole salastatud, kuid Brüsseli ja Strasbourgi valitsuspaleedesse barrikadeerunud bürokraatide armee eelistab neid mitte näha ja kujutleb endiselt, et kogu maailm vaatab Euroopat imetlusega, soovides kõike järele teha. Et Euroopa (ja Ameerika) käes on nn euroopalike väärtuste tuletungal, mille viljastav valgus peagi kõigisse maailma nurkadesse jõuab.