AK ⟩ Loone Ots: au, ausus ja väikesed valed

Loone Ots Foto: Margus Ansu

Kunagi ammu-ammu tegin ülikoolis antiikkirjanduse eksamit. Igaks juhuks oli mul kaasas taskutäis spikreid. Olin ruumis õppejõuga kahekesi. Võtsin pileti ja hakkasin ette valmistama. Viivu pärast tõusis õppejõud ja läks välja. Valdasin materjali küll, aga oleksin heal meelel üht-teist spikritelt kontrollinud. Kuid see, et teadlane tudengiplikat usaldas, sundis mind käituma ausalt. Ma ei võtnudki spikreid välja.

Nüüd ei pea me kooli ja ülikooli jaoks enam palehigis spikreid kritseldama. Kodutööd, referaadid ja kohustuslik kirjandus on väljas internetis. Need leiavad ohtrat kasutust kuni veebikontrolltöös võõra tööjõu kasutamiseni välja. Sel teel saadud head hinded ei tule ausalt, aga lähevad kirja. Meie edukultust kummardavas ühiskonnas annab ebaausus eeliseid.

Rohkem kui sajand tagasi alustasid eestlased kirju kõnetlusega «Aus neiu!» ja «Aus härra!». Ajapikku kasvas sellest kirjaalgus «Austatud». Tänapäevaks on selle asendanud väljend «lugupeetud».