Noorte kirjavõistlus: kirjuta aastasse 1949

Võrumaa, 10.06.2021. Võru mees Tõnu Hüvato sai hiljaaegu oma valdusesse tema isa kirja Siberist. Foto: Arvo Meeks

• 25. märtsil 1949 küüditati Eestist Siberisse üle 20 000 inimese

Eesti Mälu Instituut ja Postimees kuulutasid välja märtsiküüditamise mälestuspäevale pühendatud kirjandivõistluse «Kiri neile, kes jäid» noortele vanuses 15 kuni 21 eluaastat. Auhinnafondis on 1500 euro väärtuses sündmuste kinkepileteid ja raamatupoe kinkekaarte. Parimad tööd avaldatakse Postimehes.

Korraldajad kutsuvad noori üles kirjutama Eestisse jäänud küüditatu lähedasele kiri aastasse 1949. Võistluse tingimuste ja abimaterjalidega saab tutvuda siin.

Kuidas rääkida tõde nõukogude võimu korraldatud märtsiküüditamisest, küüditatuid Siberis ees ootavatest katsumustest, nende saatusest ja oma suhtumisest Nõukogude repressioonidesse? Võib jutustada nii oma ajalooteadmiste kui ka pereloo põhjal.

Minevikus elav kirjasaaja võiks tänu noore koostatud kirjale teada saada sellest, mis saab Eestist 20. sajandil – 2022. aastal elav kirjutaja seda juba teab, kuid kirjasaaja mitte. Kuidas anda edasi usku, et tuleb vastu pidada, sest vabadus ja iseseisvus tulevad tagasi ning ohvreid ei unustata? Milline on kirjutaja kui vabas Eestis elava noore arusaam Nõukogude okupatsiooniajast? Milline on kaasaegne demokraatlik Eesti ja Euroopa võrreldes kirjasaaja ajaga?

Kõik osalejad ja juhendajad kutsutakse autasustamisele 25. märtsil, märtsiküüditamise ohvrite mälestuspäeval Tallinnas. Tööde esitamise tähtaeg on 14. märts 2022.

2021. aastal korraldas Eesti Mälu Instituut koos Postimehega kirjakonkursi «Kiri küüditatule», kuhu laekus pea 100 tööd üle Eesti.

Ajalooline taust

25. märtsil 1949 küüditasid Nõukogude Liidu võimud vägivaldselt Eestist Siberisse üle 20 000 inimese. Nende seas oli tuhandeid lapsi ja vanureid. Suur osa küüditatuid hukkus teel Siberisse või kohapeal raskete elutingimuste tõttu. Paljudel jäid Eestisse maha sugulased ja sõbrad, kes ei teadnud, mis saab nende lähedastest ja kas nad kunagi uuesti kohtuvad.

Teadmatus ja kaotusvalu oli suur ning hirm uute repressioonide ees levis üle maa. Avalikult tohtis kirjutada ja rääkida vaid seda, mis oli valitseva kommunistliku partei poolt lubatud. Meile harjumuspärased isikuvabadused ei kehtinud. Nõukogude propaganda tembeldas märtsiküüditatud «sotsiaalselt võõraks elemendiks», «kulakuteks» (see termin käis talupidajate pihta) ning «bandiitideks ja nende abilisteks», üritades tekitada ohvritevastast vaenu ja õigustada küüditamist.