Juhtkiri ⟩ Veapunktisüsteem olgu sõbralik ja ennetav

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Veapunktisüsteem võiks meie liikluskultuuri parandada
• Üksnes karistamisele üles ehitatud veapunktisüsteem oleks anakronistlik
• Mõistlikkuse mõõdupuu on see, kas veapunkte rakendatakse sõbralikult või mitte

Veapunktisüsteemi juured ulatuvad vanemate inimeste mälus aega, kui nõukaaegne inspektor oli tee ääres ja augustas liiklusrikkuja juhiloa. Kui auke palju sai, võeti juhtimisõigus ära.

Kui aga rääkida sellisest veapunktisüsteemist, mida paljud Euroopa riigid kasutavad ja mis võiks meie liikluskultuuri parandada, siis tuleb kõigepealt aru saada, et aeg on seitsmepenikoormasaabastega edasi läinud.

Üksnes karistamisele üles ehitatud veapunktisüsteem oleks anakronistlik. Liikluspsühholoogilisi koolitus- ja rehabilitatsiooniprogramme on meil juba kümmekond aastat läbi viidud. Ehk kui veapunktisüsteemi rakendada, siis esmalt ikka eesmärgiga, et süstemaatilisel rikkujal oleks võimalik abi saada, enne kui suur kuri on karjas või traagiline õnnetus juhtunud.

Veapunktisüsteemi toetajad kurdavad, et saririkkujaid pole võimalik välja selgitada. Kui karistusregistrisse jõuavad ainult rängad liiklusrikkumised, jäävad paljud kordusrikkujad vaateväljalt kõrvale. Veapunktisüsteem annaks võimaluse nende tekitatud ohte minimeerida ja hoiaks ehk mõnegi raske õnnetuse ära. Olgu siis mõjuteguriks subjektiivne kartus juhtimisõigusest ilma jääda või priitahtlik osavõtt rehabilitatsiooniprogrammist või mõlemad.

Veapunktisüsteemi vastased seevastu kardavad, et punktilugemine paneb ka sajad tuhanded keskeltläbi korralikud liiklejad pideva jälgimise alla. Paljud meenutavad aega, mil üksiku või juhuslikku laadi liiklusrikkumisega võis pälvida märke karistusregistris, mis tundub end ontlikuks pidava inimese jaoks üpris ebaõiglane.

Need kahtluskohad on mõistetavad ja nende tõrjumiseks on vaja mõistlikke lahendusi. Kõigepealt ei tohiks veapunktisüsteemil mingit pistmist olla karistusregistriga ja ehkki politsei rikkumisi fikseerib, ei peaks isiku rikkumiste infohoidja olema mitte politsei, vaid liiklusregister.

Veapunktide mõistlikkuse mõõdupuu on see, kas neid rakendatakse sõbralikult või pahatahtlikult ja ärategevalt.

Kui korduvaid rikkumisi on palju, siis pole esmane lahendus karistamine, vaid ettepanek osaleda mittekaristuslikul koolitusel. Muidugi on raske ennustada, kui paljud ise koolitusele läheksid, aga rehabiliteeriva meetme olemasolu on ülivajalik. See võimalus peab avanema enne, kui toimub ränk õnnetus ja/või luba käest ära võetakse.

Selliste ennetavate meetmete korral võiksime eeldada, et liiklejaid, kes veapunktisüsteemiga lõpuks loa kaotavad, oleks vahest protsendi või paari jagu. Küll aga ei peaks liiklejate enamus kartma, et võib mõne juhusliku ettevaatamatusega ise nii ohtlike tegelaste kilda kukkuda.

Seega peaks veapunktide mõistlikkuse mõõdupuu olema see, kas neid rakendatakse sõbralikult või pahatahtlikult ja ärategevalt. Paistab, et selle lähenemise esimeseks proovikiviks võivad saada suhted kahe valitsuserakonna vahel. Ehk üks pool ei peaks asuma teist ärategevalt süüdistama liiklusprobleemide lahendamisele vastutöötamises. Nagu ka teine ei peaks esimesele ette heitma kontrolliühiskonna kehtestamist.

Kõigepealt tuleb kokku leppida põhialused, mille puhul me räägime nüüdisaegsest, see tähendab ennetavast ja sõbralikust veapunktisüsteemist.