Kui aga rääkida sellisest veapunktisüsteemist, mida paljud Euroopa riigid kasutavad ja mis võiks meie liikluskultuuri parandada, siis tuleb kõigepealt aru saada, et aeg on seitsmepenikoormasaabastega edasi läinud.
Üksnes karistamisele üles ehitatud veapunktisüsteem oleks anakronistlik. Liikluspsühholoogilisi koolitus- ja rehabilitatsiooniprogramme on meil juba kümmekond aastat läbi viidud. Ehk kui veapunktisüsteemi rakendada, siis esmalt ikka eesmärgiga, et süstemaatilisel rikkujal oleks võimalik abi saada, enne kui suur kuri on karjas või traagiline õnnetus juhtunud.
Veapunktisüsteemi toetajad kurdavad, et saririkkujaid pole võimalik välja selgitada. Kui karistusregistrisse jõuavad ainult rängad liiklusrikkumised, jäävad paljud kordusrikkujad vaateväljalt kõrvale. Veapunktisüsteem annaks võimaluse nende tekitatud ohte minimeerida ja hoiaks ehk mõnegi raske õnnetuse ära. Olgu siis mõjuteguriks subjektiivne kartus juhtimisõigusest ilma jääda või priitahtlik osavõtt rehabilitatsiooniprogrammist või mõlemad.
Veapunktisüsteemi vastased seevastu kardavad, et punktilugemine paneb ka sajad tuhanded keskeltläbi korralikud liiklejad pideva jälgimise alla. Paljud meenutavad aega, mil üksiku või juhuslikku laadi liiklusrikkumisega võis pälvida märke karistusregistris, mis tundub end ontlikuks pidava inimese jaoks üpris ebaõiglane.
Need kahtluskohad on mõistetavad ja nende tõrjumiseks on vaja mõistlikke lahendusi. Kõigepealt ei tohiks veapunktisüsteemil mingit pistmist olla karistusregistriga ja ehkki politsei rikkumisi fikseerib, ei peaks isiku rikkumiste infohoidja olema mitte politsei, vaid liiklusregister.
Veapunktide mõistlikkuse mõõdupuu on see, kas neid rakendatakse sõbralikult või pahatahtlikult ja ärategevalt.