:format(webp)/nginx/o/2012/03/08/1003526t1he914.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/02/01/14340514t1he22c.jpg)
- Loendusi tehti juba 6000 aastat tagasi Mesopotaamias, Egiptuseses ja Hiinas
- Eelmine ja praegune rahvaloendus toimuvad Eurostati regulatsioonide kohaselt
- Aja jooksul on muutunud nii rahvaloenduse küsimused kui ka meetod
- Veebruaris võtavad loendajad ühendust e-ankeeti mitte täitnutega, kes on valimis
Rahvaloenduste raudne põhimõte, mis kehtib juba üle saja aasta, on, et inimestelt saadud loendusandmeid kasutatakse ainult statistika tegemiseks ega edastata ühelegi riigiasutusele – ka mitte julgeolekuasutustele, kirjutab rahvastikustatistik Ene-Margit Tiit.
Ülemöödunud nädalavahetusel lõppes Eestis 2021. aasta rahva ja eluruumide loenduse veebiküsitlus. Huvilisel lugejal võib olla sellega seoses tekkinud hulk küsimusi, alates sellest, et kui loendus toimus eelmisel aastal (ja jätkub veel veebruaris), siis miks tähistatakse seda eelmise aasta numbriga?
Nüüdisaegsetel põhimõtetel rajanevate loenduste ajalugu ulatub tagasi 19. sajandi keskpaika. Rahvaloendused kogu maailmas toimuvad ÜRO egiidi all kümneaastase vahega, eelistatult nulliga lõppevatel aastatel. See võimaldab teha võrdlusi kogu maailma elanikkonna kohta. Euroopa Liitu kuuluvate riikide statistikat koordineeriv Euroopa Komisjoni statistikaamet (Eurostat) määras kõigi liikmesriikide jaoks sel korral loenduse tähtajaks aasta 2021, aga konkreetse loendusmomendi valis iga riik ise.
Eestis oli loendusmomendiks 31. detsember 2021 kell 00:00. See tähendab, et loendamisele ei kuulunud lapsed, kes sündisid 31. detsembril, ja aasta viimasel päeval meie hulgast lahkunud loendati elavana.
Loenduse andmeid kogutakse veel 2022. aasta alguseski, arvestades loendusmomendina siiski 2021. aasta viimast päeva.
Eelmisel sajandil oli kombeks koguda loendusandmed loenduspäeval. Tänapäeval kogutakse andmeid pigem mõne nädala jooksul pärast loendusmomenti, sest pikemale ajavahemikule hajutatud andmekogumist on lihtsam ja säästlikum korraldada. Nii kogutaksegi Eestis 2021. aasta loenduse andmeid veel 2022. aasta alguseski, arvestades loendusmomendina siiski 2021. aasta viimast päeva.
Loendustel on pikk ajalugu
Esimesed rahvaloendused toimusid Mesopotaamias, Egiptuses ja Hiinas umbes 6000 aastat tagasi. 2000 aasta tagusest rahvaloendusest kõneleb piibel. Loendati riigi elanikke (vahel ka ainult mehi) ja mingil määral ka nende varasid.
Eesti pinnal toimus esimene teadaolev varade loendamine ja hindamine 13. sajandil, kui koostati Taani hindamisraamat, mis sisaldas mõisate ja talude loetelu valdade kaupa. Kuigi inimesi ei loendatud, on see tänaseni säilinud dokument aluseks toonase Eestimaa elanike arvu hinnangule.
/nginx/o/2022/02/01/14340532t1habe7.jpg)
Alates 16. sajandist korraldati Eestis maksustamise eesmärgil adramaarevisjone, millega määrati kindlaks maavalduste suurus, taluperede liikmete ja loomade arv. Alates 19. sajandi algusest toimusid Eestis hingeloendused ehk hingerevisjonid, mille käigus registreeriti kõik elanikud – maal mõisate, linnas seisuste kaupa. Revisjone toimus vastavalt 15 ja kaheksa tükki, loendusest erinesid need selle poolest, et neil puudus fikseeritud loendusmoment ja üks revisjon kestis mitu aastat.
Esimene nüüdisaegne rahvaloendus Eestis, täpsemalt kolmes Balti kubermangus (Eesti-, Liivi- ja Kuramaal) toimus 1881. aastal. Metoodika autor oli Tartu Ülikooli professor Carl Schirren. Järgmine, 1897. aastal toimunud ülevenemaaline rahvaloendus jäljendas eelmist, Baltimaade loendust võrdlemisi täpselt.
Üheteistkümnes ning praegu toimuv kaheteistkümnes loendus toimuvad Eurostati regulatsioonide kohaselt, kuid arvestavad ka Eesti riigi vajadusi ja võimalusi.
Järgmised kaks rahvaloendust korraldas Eesti Vabariigi Statistikabüroo eesotsas juhataja Albert Pulleritsuga aastail 1922 ja 1934. Nende väga hästi teostatud loendustega sai noor Eesti riik ülevaate rahvastikust ja selle arengust. Viies, väga napp rahvaloendus Eesti pinnal toimus Saksa okupatsiooni ajal 1941. aastal. Järgnesid neli Moskvast korraldatud ja juhitud rahvaloendust aastatel 1959, 1970, 1979 ja 1989. Kümnes rahvaloendus toimus Eesti Vabariigis aastal 2000 ja jälgis suurel määral Euroopa Liidu reeglistikku. Üheteistkümnes ning praegu toimuv kaheteistkümnes loendus toimuvad täies ulatuses Eurostati regulatsioonide kohaselt, kuid arvestavad ka Eesti riigi vajadusi ja võimalusi.
Küsimuste hulk on muutunud
Loendusel esitatavate küsimuste hulk on aja jooksul suurenenud, kusjuures küsimuste valik ja sõnastus peegeldavad ajastu probleeme ning ühiskondlikke hoiakuid.
Rahvaloenduste raudne põhimõte, mis kehtib juba üle saja aasta, on, et inimestelt saadud loendusandmeid kasutatakse ainult statistika tegemiseks ega edastata ühelegi riigiasutusele – ka mitte julgeolekuasutustele.
/nginx/o/2022/02/01/14340520t1hc062.jpg)
Rahvusvaheliselt kokku lepitud kohustuslikud isikute loendustunnused on: vanus (sünniaeg), sugu, perekonnaseis (tänapäeval seaduslik ja tegelik, st kooselu eri- või samasoolise partneriga) haridus, elukoht (aadress), tööhõive, töövaldkond ja amet.
Isiku päritolu määrab tänapäeval kodakondsus ja sünnikoht. Päritolutunnused nagu klass ning ühiskondlik grupp, rahvus ja religioon on tänapäeva ühiskonnas kas tähenduse kaotanud või sensitiivseks tunnistatud ega kuulu rahvusvaheliselt kohustuslike ja soovitatavate tunnuste hulka. Sama kehtib ka emakeele ja võõrkeelte oskuse kohta.
Tervise osas esitati ajalooliste rahvaloenduste puhul küsimusi puuete kohta (näiteks «Kas pime ja nimelt, kas sünnist saati või hiljem jäänud? Kas vaimuhaige ja nimelt, kas sünnist saati või hiljem haigestunud? Kas kurttumm?»). Tänapäeval peetakse terviseandmeid sensitiivseteks ja need ei kuulu Euroopa Liidus rahvusvaheliselt kohustuslike näitajate sekka.
Päritolutunnused nagu klass ning ühiskondlik grupp, rahvus ja religioon ei kuulu rahvusvaheliselt kohustuslike ja soovitatavate tunnuste hulka.
Aastail 1881, 1897, 1941, 1959, 1970 ja 1979 küsiti andmeid ainult inimeste kohta. Ülejäänud kordadel on toimunud rahva ja eluruumide loendused, mil koguti teavet ka eluruumi ja elamistingimuste kohta, kuigi küsimused on aja jooksul muutunud. Ühisest eluruumist on kujunenud põhiline leibkonna määratlemise alus. Kõigil loendustel on selgitatud leibkonna koosseis ja liikmetevahelised suhted, kusjuures üheskoos elavate isikute kogumit on nimetatud küll majapidamiseks, perekonnaks kui ka leibkonnaks. Naistele on esitatud küsimusi sünnitatud laste arvu kohta.
Lisandunud on rände küsimused
Viimasel ajal on suhteliselt suurema tähelepanu osaliseks saanud rändamisega seotud küsimused, mida varasematel loendustel ei esitatudki. Piirduti üksnes loenduseaegses elukohas elamise kestusega. Rahvusvaheliselt kooskõlastatud loendusküsimused näevad tänapäeval ette niihästi viimatise riiki saabumise kui ka pikemalt välismaal elamise kogemuse küsimist.
Suurema tähelepanu osaliseks on saanud rändamisega seotud küsimused.
Kõik Eesti Vabariigi korraldatud rahvaloendused on seni silma paistnud erilise põhjalikkusega. Näiteks 2000. aastal küsiti lisaks varasematele loendusküsimustele ka vanemate sünnikohta, töökoha aadressi ja nädala töötundide arvu. Naistelt küsiti vanust esimese lapse sünnil. Ka eluruumi kohta esitatavate küsimuste arv oli varasemast suurem.
2011. aasta loendusel lisandusid uued küsimused võõrkeelte ning murdekeele oskuse ja vanavanemate sünniriigi kohta. Puude küsimuse asendas kahest küsimusest koosnev enesehinnanguline terviseplokk. Vastajatelt küsiti andmeid ka nende teise elukoha kohta (kui see neil oli).
Osaliselt annab rahvaloendus küll sarnased andmed, mida saame igal aastal rahvastikustatistikaga, kuid lisaks saame rahvaloenduse põhjal teada ka mõndagi uut – näiteks info töötamise ja töötamise asukohtade kohta. Samuti saame täpsemat teavet eluruumide kohta: millistes tingimustes meie inimesed elavad, kui palju on keskmiselt eluruumis tube või millised võimalused/mugavused neis on (pesemisvõimalus, vesiklosett) jne.
Andmekogumiseks mitu võimalust
Andmete kogumise meetodeid on mitmeid, kuid rahvaloendusel on kogu maailmas kasutatud kuni viimase ajani (Eestis 2000. aastani) peamiselt traditsioonilist ukselt uksele käimist. Loenduspäeval või sellele lähedasel päeval koputas loendaja igale uksele ja palus leibkonnapeal vastata leibkonna, eluruumi ja kõigi leibkonnaliikmete kohta käivatele loendusküsimustele, mis loendaja siis loendusankeeti üles kirjutas. Täiskasvanud leibkonnaliikmed võisid ka ise endi kohta vastata, samuti võis leibkonnapea asemel vastuseid anda mõni teine leibkonnaliige.
Suur muutus andmete kogumisel tehti Eestis 2011. aastal, kui vastajatele pakuti võimalust täita loendusankeet veebis. Seda võimalust kasutas 67 protsenti vastajatest. Nendesse eluruumidesse, kus kõik elanikud ei olnud ankeete veebis täitnud, läks kohale loendaja ja puuduvad ankeedid täideti kohapeal sülearvutis.
Veelgi rohkem muutus loendusandmete kogumine käesoleva, 2021. aasta rahvaloenduse käigus. Juba eelmise sajandi lõpus ei korraldatud mitmes riigis (sh Rootsis ja Soomes) tavapäraseid rahvaloendusi, vaid võeti loendusandmed riiklikest registritest. Nende riikide arv, mis registripõhiseid rahvaloendusi korraldavad, on järjest suurenenud, sest tegemist on olulise edusammuga töömahuka ja kuluka loenduse korraldamisel. Ka Eesti puhul oli juba enne 2011. aasta loendust õhus idee korraldada loendus täielikult registripõhiselt, kuid päris selleni pole me veel jõudnud.
Suur muutus andmete kogumisel tehti Eestis 2011. aastal, kui vastajatele pakuti võimalust täita loendusankeet veebis.
Viimase kümne aasta jooksul on Eesti registrite süsteemi (koostöös statistikaametiga) sihipäraselt arendatud ja see toimib väga hästi. Näiteks eriti põhjalikult on välja töötatud eluruumide identifitseerimine, mis võimaldab omavahel siduda isikuid, eluruume, ettevõtteid ja nende ruumikoordinaate. Selle tõttu oli võimalik teostada 2021. aasta rahvaloendus peamiselt registripõhisena, mis tähendab, et kõik rahvusvaheliselt kohustuslikud loendusandmed võetakse registritest.
Osutus aga, et mitmed huvigrupid soovivad loenduselt saada jätkuvalt teavet ka tunnuste kohta, mis pole Euroopa Liidus kohustuslikud, kuid mida on Eestis varasematel loendustel küsitud. Statistikaamet otsustas pärast pikki diskussioone kombineerida loenduse valikuuringuga, mille käigus kogutakse vastuseid lisaküsimustele. Et valikuuring oleks piisavalt esinduslik ja kajastaks küllalt täpselt kogu elanikkonda, sh ka väiksemaid inimrühmi, kujundati valim erakordselt suurena – sellesse kuulub üle 41 000 aadressi üle Eesti, mis peaks tagama vähemalt 61 000 inimese ehk ligi viie protsendi Eesti elanike sattumise valimisse.
/nginx/o/2022/02/01/14340521t1h7515.jpg)
Kõik uurijad, kes on varem valikuuringutega tegelenud, küsivad selle peale: aga 580 000 vabatahtlikku vastajat? Mis saab nende andmetest? On ju selge, et vabatahtlikud vastajad ei ole juhuvalim, kelle vastuseid saaks lihtviisil kogu elanikkonnale laiendada. Kindlasti ei ole vabatahtlikult veebis vastanud inimeste võõrkeelte või murdekeelte oskus täpselt sama, mis neil, kes veebis ei vastanud. Võib arvata, et veebis vastajad tunnevad rohkem võõrkeeli, mittevastanute seas on aga rohkem murdekeelte oskajaid.
Seega oli statistikute ülesanne rahvaloenduse ettevalmistuse käigus töötada välja niisugune andmete kaalumise süsteem, et kõigi tunnuste ja kõigi elanike rühmade kohta võimalikult õiged hinnangud saada. Vastav metoodika on olemas eelmise aasta algusest alates. Seega ei ole vahet, kas inimese elukoha aadress kuulus valimisse või mitte – kõik vastused loevad. Tänu sellele, et vastasid ka need inimesed, kellel ei olnud kohustuslik vastata, saame avaldada täpsemaid tulemusi. Rahvaloenduse tulemusi hakkame järk-järgult avaldama alates juunist 2022 ja teeme seda kuni aasta lõpuni.
Vähem kui pool rahvastikust täitis loenduse e-ankeedi vabatahtlikult
Üksteist päeva tagasi, 22. jaanuaril lõppes rahvaloenduse e-küsitluse etapp, mille käigus loendati esialgsete andmete põhjal kokku 568 891 inimest ehk 43 protsenti Eesti elanikest.
Kõige enam panustasid inimesed Tartu linnas ja Harjumaal, kus e-ankeedi täitis 49 protsenti vähemalt 15-aastastest elanikest. Kõige vähem vastas Ida-Viru maakond – 20,6 protsenti.
Esialgsetel andmetel olid aktiivsed vastajad 40–65-aastased naised, passiivsemad aga noored mehed.
Küsimustiku täitmine oli vabatahtlik, välja arvatud juhuvalimile, kuhu kuulub üle 61 000 inimese üle Eesti. Kõigi nendega, kes kuuluvad juhuvalimisse, aga mingil põhjusel veebis ei vastanud, võtavad küsitlejad ühendust veebruaris.