RAHVASTIK ⟩ Mare Ainsaar: inimeste inventuuril on suur vastutus

Rahvaloendus peaks andma vastuse, kui paljud noored on peale kooli lõpetamist läinud maailma avastama, aga jätnud selle rahvastikuregistrisse märkimata. Viljandi gümnasistid eesti keele riigieksamil. Foto: Marko Saarm/Sakala

Rahvaloenduse tegemise viise on läbi inimkonna ajaloo olnud palju, kuid neil kõigil on üks eesmärk: saada ülevaade inimeste arvukusest ja paiknemisest. Tänapäevaste rahvaloenduste esimene reegel on kõiksus: kogu suure ettevõtmise peamine ülesanne on välja selgitada kõigi inimeste – nii rikaste kui ka vaeste, legaalsete, illegaalsete, sh kõikvõimalike vähemuste – arvukus riigis ja muidugi elukoht või elukohad.

Peaaegu kõigis eluvaldkondades kasutatakse mõõdikuna rahvastiku suhtarvu. Seega rahvaarvu, noorte arvu või naiste arvu muutudes muutuvad ka kõik teised arusaamad meie edukusest. Näiteks 20 aasta tagusel rahvaloendusel selgus, et inimesi on tegelikult vähem, kui senine statistika näitas. See oli kurb sõnum, aga samas kasvasid kohe ka SKT inimese kohta, sündimus ja muud olulised näitajad.