Jüri Saar: kes kardavad «pealekaebajaid»?

Õigusteadlane Jüri Saar Foto: Sander Ilvest

Rikkumisest teavitaja kaitse seaduse (TKS) eelnõuga juhtus kõige halvem asi, mis ühe seadusega juhtuda saab – see sattus poliitpõhulõugadele hambusse. Nii et ratsionaalne arutelu asendus näiliselt aktiivse huviga valdkonna vastu, mis paraku väljendub võimalikult paljude poliitstaaride sooviga sealt jutuainet saada. Mäletatavasti juhtus sama hiljuti kooseluseadusega ja viha(vaenu)kõneseadusega, tuliste debattide tulemuseks oli ümmargune null. Väga kahju, kui ka TKSi debatt lõppeks samasuguse olematu resultaadiga.

Initsiatiiv praegu tulipunktis oleva seaduse vastuvõtmiseks tuli Euroopa Komisjonist, kust on ka pärit rikkumismenetluse ähvardus Eesti riigile, kui seaduse vastuvõtmine venima jääb. Direktiivi ülevõtmise tähtaeg oli mullu 17. detsembril. Valitsus kiitis eelnõu heaks ja saatis riigikokku 16. detsembril. Eelnõu esimene lugemine toimus parlamendis käesoleva aasta 26. jaanuaril, muudatusettepanekute tähtajaks määrati 8. veebruar.

Kui jätta kõrvale talupoeglik umbusk, kus Brüsseli poole vaadatakse, nagu omal ajal vaadati mõisa poole, siis on seadusel oluline sisu täiesti olemas. Seadus peaks võimaldama õigusliku kaitse kõigile, kes teatavad neile tööalaselt teatavaks saanud ebaseaduslikust tegevusest või tegevusetusest seaduses ettenähtud korras, et tõhusamalt ja kiiremini tagada õiguskord ning avalike ja inimeste huvide kaitsmine. Seaduse eesmärk on ühiskonnasisese läbipaistvuse suurendamine eelkõige vaadatuna altpoolt. Omaaegne KGB juurutatud läbipaistvus oli vastupidise suunaga – ülalt alla – ja puudutas kogu ühiskonnaelu, mitte üksnes inimeste tööalast tegevust.