Tiit Kärner: kel pole endal lapsi, maksku teiste laste kasvatamise eest

Foto: Margus Ansu

Valitsus otsustas rahva rõõmuks avada kelgumäe: kuhjas mäe, laskis lund peale sadada ja hankis kelgud. Kuna kelkude arv oli piiratud, pandi kelgumäe reeglid täpselt paika: kelke pidid mäele üles tassima kelgutajad ise, allasõitjate järjestus fikseeriti reegli «kes ees, see mees» alusel. See, kes kelgu üles sikutas – mägi oli kõrge, kelgud ree mõõtu –, andis kelgu järjekorra esimesele ning sai end siis saba lõppu kirja panna. Kes end kelguga koormama ei hakanud, jõudis üles rutem ning sai nimekirjas ettepoole.

Mõne aja möödudes märgati, et kelguootajate saba järjest pikenes, aga kelkude arv mäel jäi järjest väiksemaks. See tekitas nii nõutust kui nurinat. Hakati otsima, milles asi. «Võib-olla peaks mäele pinke paigutama, mille peal on oodates mõnusam istuda,» arvasid ühed. «Võib-olla tuleks kelkude konstruktsiooni muuta või neid kirevamaks värvida või kelgu jalaseid libedamaks määrida,» pakkusid teised. Prooviti seda ja teist, aga asi ei paranenud. Asja uurimiseks moodustati komisjone, teaduslikke nõukodasid – miski ei aidanud. Aga siis – ärge unustage, et tegu on muinasjutuga – saabus ilmutus. Ühtäkki taibati, milles on asi ning edaspidi lubati igaühel alla sõita selle kelguga, mille ta mäe otsa oli sikutanud. Need aga, kes mingil põhjusel seda ei suutnud, võisid kelgu nende käest lunastada.

Selliseid mõistuse selginemisi juhtub ainult mõistu- ja muinasjuttudes. Päris elus nii ei ole. Tegelikkuses ei ole lääne ühiskonnad siiani taibanud, et salapärase sündimuse languse põhjuseks on katse ühiskonna ülalpidamise (mäkke kandmise) koorem veeretada lapsevanemaile, jättes teistele vaid mäest alla liuglemise mõnu. Ja oma lapsed on neil enda käsutada seni kuni lapsed täisealiseks (kasutamiskõlblikuks) saavad, siis võõrandatakse nad kogu ühiskonna teenistusse. Kes millise rolli – kelgulohistaja või priisõitja – valib, on igaühe vaba valik. Selles mõttes on asjad inimõiguste ja isikuvabadustega kõige paremas korras.