/nginx/o/2018/01/10/7474743t1h755f.jpg)
/nginx/o/2021/11/04/14182466t1h53a6.jpg)
- Eestis on elanike kohta erakordselt vähe relvi
- Tsiviilrelvade suuremast hulgast oleks sõja ajal abi
- PPA ei poolda riigikaitse eesmärgil relvaloa tegemise propageerimist
Ideaalses maailmas poleks relvi vaja. Paraku elame maailmas, kus Euroopas on jätkuvalt sõjad ning rahunemise märke pole, kirjutab majandusanalüütik Kristjan Järvan.
Hetkel on veel tegemist piiratud konfliktidega, mida riiklikud jõuorganid suudavad hallata, kuid mis saab siis, kui toimuvad rünnakud mitmelt suunalt. Mis juhtuks, kui migratsioonikriis Poolas, Pronksiöö Eestis ning Venemaa rünnak Suwałki koridorile või Ukrainale toimuksid samal ajal? Kui riigi palgalised ja vabatahtlikud ressursid on suunatud raskuspunktidesse, kas kodanik on valmis oma vara ja lähedasi ise kaitsma? Kui jätta kõrvale Euroopas kõige madalama tsiviilrelvade arvuga Poola, siis ümberkaudsetest riikidest on Eesti kodanikel kõige vähem relvi – olulist kindlustunnet see ei tekita.
/nginx/o/2022/02/01/14339259t1h1ce7.jpg)
Kriisiks valmistumine on muidugi oluliselt laiem teema, kui ainult relva soetamine. Kõik algab sellest, kas kodanik üldse teab, mida ta teeks, kui Eestit rünnataks. Kaitseministeeriumi uuring näitab positiivset trendi vähemalt selles, kuidas kodanikud ise oma teadmisi hindavad. Sellegipoolest arvab vaid 29% teadvat, mida ta sõja puhkedes tegema peaks.
Siinkohal ongi keeruline anda standardseid juhtnööre kõigile kodanikele, sest lähtekohad ja seega ka parimad lahendused nende jaoks varieeruvad oluliselt. Õnneks on sellel teemal teinud palju ära «Ole valmis» rakendus ning huvilised saavad ellujäämisega seonduvaid suuniseid sealt. Aga heakene küll – söögi, joogi ja sooja hankimist oleme kõik mingil määral harjutanud või vähemalt on meil ideed, mida teha tuleks. Enesekaitse ja relvastus paraku enamiku kodanike tavapärasesse ellu ei kuulu.
Tsiviilrelvadest, erinevalt muudest tarbekaupadest, ei ole hulgiladudes ka suurt varu. Relva ja moona soetamine sõja ajal ei ole samas lihtne – seda said metsavennad II maailmasõja ajal tunda. Ei ole ka tõenäoline, et Kaitsevägi hakkaks sõja korral tsiviilelanikele teenistusväliselt relvi jagama. Järelikult, kui kodanik tahab oma vara ja elu kaitseks relva ning laskemoona kriisiolukorras, peab ta sellega juba praegu tegelema.
Kui jätta kõrvale Euroopas kõige madalama tsiviilrelvade arvuga Poola, siis ümberkaudsetest riikidest on Eesti kodanikel kõige vähem relvi – olulist kindlustunnet see ei tekita.
Üks võimalus relva saamiseks eelistingimustel oleks hakata kaitseliitlaseks või abipolitseinikuks. Paratamatult paljud seda teed ei vali, sest tähendaks see ju ajakulu ning tänasel päeval võivad olla elanike prioriteedid mujal. Samuti ei ühti joobes isikute kantseldamine või metsas jooksmine paljudele otseselt eesmärgiga kaitsta ennast või oma peret.
Olgu öeldud, et viimastel aastatel on Kaitseliit pöördunud tagasi juurte juurde ning keskendunud maakaitsele ehk vabatahtlikud teostavad riigikaitset just oma koduses piirkonnas. Võiks ka arvata, et tsiviilrelvade puudujääk riigis on korvatud kaitseliitlaste ning nende relvadega. Paraku see nii ei ole, sest isegi kui igal kaitseliitlasel oleks teenistusrelv kodus, siis koos tsiviilrelvadega oleks rahval jätkuvalt käes vähem relvi elanikkonna kohta, kui ühelgi meie naaberriigil.
Miks neid relvi siis ikkagi nii vähe on? Ühe hüpoteesina võib välja tuua selle, et politsei on Eestis väga hästi hakkama saanud ning kodanikel ei ole tekkinud tunnet, et peaks ise turvalisuse nimel väga pingutama. Selle hüpoteesi seab paraku kahtluse alla see, et puudub põhjus arvata, et see näitaja oleks Põhjamaades halvem.
Küsisin ka politseilt siinse artikli jaoks arvamust, kuidas nemad suhtuksid sellesse, kui Eestis oleks tsiviilrelvi rohkem. Paraku tuli vastuseks, et PPA ei poolda üleskutset, et rohkem elanikke võiks riigikaitse eesmärgil endale relvaloa teha ning toodi ka välja, et tsiviilisikutele ei olegi ettenähtud riigikaitse eesmärgil relvaluba.
Siinkohal on ehk mõistlik korrata, et tsiviilrelva eesmärgiks ei ole omanikku saata rindekaevikus, vaid kodukohas enesekaitseks. Kui elanikud suudavad ennast ise kaitsta, siis vabastab see rohkem kutselist ressurssi välisvaenlasega tegelemiseks. Võib mõista ka politseid – kriisivälisel ajal on nende töö lihtsam, kui kodanikel on vähem relvi. Samas kehtib üldiselt põhimõte, et pätid saavad relvad alati kätte ja pigem tuleks tegeleda sellega, et mõistlikud inimesed samuti relvadega varustada.
Relva ja moona soetamine sõja ajal ei ole samas lihtne – seda said metsavennad II maailmasõja ajal tunda. Ei ole ka tõenäoline, et Kaitsevägi hakkaks sõja korral tsiviilelanikele teenistusväliselt relvi jagama.
Teine hüpotees, miks tsiviilrelvi on Eestis vähe, on seotud seadusandja kõrgete nõudmistega relvaloa taotlejale – alates meditsiinikursuse ja laskekatse sooritamisest kuni psühhiaatrilise ning taustakontrolli läbimiseni.
Ka uuringufirma Rand tehtud analüüs näitas, et kuigi Balti riikides on pikk relvastatud vastupanu osutamise kogemus, siis sama olukorra kordudes saab olema takistuseks vähene tsiviilrelvade arv. Selle põhjuseks võib lugeda rangeid relvaseadusi.
Samas ei saa liialt nuriseda seatud tingimuste üle – me tahamegi, et meie relvaomanikud oleksid stabiilsed ning ei kujutaks ohtu ei endale ega teistele elanikele. Kui palju on mõistlik aga piirata juba kadalipu läbinud isiku võimalusi osta näiteks moona, öösihikuid, või kas on mõistlik nõuda riigilõivu iga kord, kui uut relva tahad osta, on muidugi omaette probleemide rubriik, mis kindlasti nõuaks üle vaatamist.
Suurem hulk relvi kodanikel tekitab kahtlemata juurde probleeme. Tõenäoliselt on enamikul veel eredalt meeles tragöödiad seaduslike relvadega Lihulas ning ebaseadusliku revolvriga Lasnamäel. Justiitsministeeriumi avaldatud statistika järgi oli Eestis 2020. aastal 50 tapmist koos katsetega, millest 8% ehk nelja puhul kasutati tulirelva.
Kuna tegemist on erakordsete juhtumitega, siis paratamatult saavad nad rohkem meediakajastust, mis omakorda kujundab paljude suhtumist relvadesse. Viimasel ajal on üldsuse hoiakuid relvadesse negatiivselt mõjutanud kahjuks ka teatud seltskonna poliitilistel eesmärkidel tehtud relvade ja kodusõjaga ähvardamised.
Eri riikide statistikast lähtudes moodustavad suurema osa tulirelvadega seotud surmadest aga reeglina suitsiidid. Kahtlemata lihtsustab tulirelva omamine enesetappu ning seega suurendaksid täiendavad relvad nende arvu. Samas ei tähenda seos seda, et ilma relvadeta ei oleks ühtegi suitsiidi. 2019. aastal oli Eestis 208 enesetappu, millest 7% ehk 15 puhul kasutati tulirelva.
Mis juhtuks, kui Eestis oleks rohkem relvi? Kuigi Norras, Taanis ja Rootsis on kordades rohkem tulirelvi, siis tulirelvadest tingitud surmasid on seal kas sama palju või vähemgi. Võiks arvata, et heaoluriikides on kõrgelt arenenud sotsiaaltoe süsteemid ning sellest kujuneks ka vastav statistika. See aga ei seleta näiteks Läti olukorda, kus relvi on Eestist kaks korda rohkem, kuid tulirelvadega seotud suitsiidikordaja Eestiga võrdne.
/nginx/o/2022/02/01/14339289t1h776a.jpg)
Ka kõige üllamad väärtused on oma ekstreemumites rõhuvad – olgu selleks ülima viisakusega kaasnev tsensuur, 5 km/h kiirusepiirang maanteel turvalisuse nimel või relvade arv riigis. Statistikast lähtuvalt võib jõuda seisukohani, et Eesti on tsiviilrelvade arvu poolest skaala madalaimas otsas. See on paraku seisund, mis meie turbulentses geopoliitilises olukorras ei ole toeks riigi ja elanike turvalisusele. Kuidas käitud Sina?